Copy

Uus kooliaasta algas paljudele teistmoodi. Seda mitte ainult kooliks vajaliku kokku otsimise sagina keskel parimat hinda või ägedaimat telo ihaldades. Või puna põskedel teadmisest, et sedakorda saab minna uhkesse riigigümnaasiumisse või eliitkooli ning tavalise ajast räsitud ja arust ära vana koolimaja pabistavatele «teistele» jätta. See kooliaasta algas paljudele lingvistilise laviiniga!

«Ära tegime!» oli mõte nii mõnegi ajast ja arust veteranpoliitiku maskuliinse maailmavaate kõverpeeglis. «Nüüd on selle anastamisega lõpp!» võbises veenilaiendites rusikas vaprate vabadusvõitlejate taskuis. «Saage nüüd käändeid, sibulid!» rõõmustasid internetikommentaatorid kasina keeleoskusega koolipoisi ja lahke naeratusega kooliplika üle sapivabriku sarikapidu pidades.

Jah, ei ole üksi ükski maa! Lõpuks sai see siis tehtud! Eesti keeles me õpime nüüd, kandku me mõtteid see rõõmustav hüüd, Tartus on rahu ja Tallinnas kilu, ülejäänd Eesti osas on teadmine vilu. Aga ei tohi me unusta' eales, see kes ei oska, see võrdne on seale, õppigu keelt ja rääkigu nii, et sõnum tooks tagasi Kristjan-Jaak Petersoni!

Kommentaarid (1)
Copy