/nginx/o/2024/09/13/16354350t1h5ad8.jpg)
/nginx/o/2013/07/05/1875410t1h70fe.jpg)
Toiduteadlane Rain Kuldjärv kuulub nende tulihingeliste seenesõprade sekka, kes käivad sügisel vähemalt korra nädalas metsas seenejahil. Ta jagab oma meelisretsepte ja tarkusi, kuidas seentega köögis ümber käia.
Tellijale
NÄDALA RETSEPTID ⟩ Miks süüa seeni? Toiduteadlane Rain Kuldjärv avab sügise söögistaari hingeelu
Pihkane liimik, harilik lambaseenik, põdramokk, kährikseen...Toidu- ja fermentatsioonitehnoloogia arenduskeskuse funktsionaalsete toitude ja jookide grupijuhi Rain Kuldjärve seeneradaril pole üksnes laialt tuntud söögiseened, nagu puravikud, pilvikud, riisikad või kukeseened. Igal seenehooajal püüab toiduteadlane metsast leida ja tundma õppida vähemalt ühe enda jaoks uue söömiskõlbuliku seeneliigi. Tänavune «uus seen» on tal juba korjatud ja maitstud: hapuka mekiga puravikuline, männi-kuldpoorik. Võõrliik, mis jõudis siia Põhja-Ameerikast ja ristiti mullu uudistes kiiresti hittpuravikuks. «Mulle maitses. See on teistest puravikest välimuselt hästi eristatav. Kes tunneb ära, maitske julgelt,» tõdeb Kuldjärv.
Siiski, kõige tähtsam on seente korjamisel ohutus, nendib ta samas. «Korja ja söö ainult neid seeni, mida tunned ja oskad tuvastada,» kordab ta kuldreeglit, mida iga algaja ja ka kogenud seeneline peaks mürgistuse vältimiseks järgima.