/nginx/o/2024/09/13/16354566t1hb34e.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/06/03/14600342t1hd64b.jpg)
Hiiumaal elav maastikuarhitekt Kristiina Hellström on tabavalt öelnud, et mõnikord tundub talle, et kõige tähtsam asi, mida ta oma aias kasvatab, on muld. Selles jutus on tõetera sees, sest ilma korraliku mullata ei ole mõtet rääkida ka köögiviljade või ilutaimede kasvatamisest.
Me kaldume mulda pidama millekski iseenesestmõistetavaks, mis meie jalge all kõikjal lihtsalt on ja millele me ei mõtle. Muld aga pole see, mida poest kottidega juurde osta saab – see on rabadest välja kaevandatud turvas, mida kasutatakse aianduses laialdaselt, kuna see on odav, puhas ja vett hästi hoidev substraat.
Samas on rabas kasvav ja vaid 1 mm võrra aastas uuenev turbasammal maismaa suurim süsinikdioksiidi siduja. Turba kaevandamisel paiskub sinna salvestunud CO2 uuesti õhku ning soode ja rabade kuivendamine on meie kunagisest rabarikkusest jätnud alles vaid riismed. Pole kuigi tore kuulda rahvusvahelistel konverentsidel Eesti nime teisena kohe Valgevene järel, mis on maailma suurimaid turbatootjaid.
Turbale lisatakse toitained
Kui aga keskkonnaküsimus kõrvale jätta, siis ei ole turvas mineraalmullaga võrdväärne juba ka seetõttu, et kõik taimede kasvuks vajalik (väetisegraanulid, saviosakesed, lubi vmt) lisatakse turbale juurde. Turbas endas taimetoitained puuduvad ning seepärast tuleb need koduaeda toodud kasvuturbale lisada.
Seda võib teha mitut moodi. Kõige hõlpsam on kasutada valmis segatud väetisegraanuleid, millest kastmisel mulda imbuvad ained taime kasvuperioodi jooksul toidavad. Võimalik on kasutada ka orgaanilisi väetisi, näiteks mereadru, linnu- või veisesõnnikut või hobusesõnniku graanuleid. Kuna need on aga väga lämmastikurikkad, siis on neid mõistlik kasutada pigem kevadel, mil taimede lämmastikuvajadus on kõige suurem.
/nginx/o/2024/09/13/16354569t1h8721.jpg)
Sügisel ei ole taimedele lämmastikku vaja, sest see ergutab neid kasvama, talve edukaks üleelamiseks on aga olulised hoopis kaalium ja fosfor. Kui viia sõnnik aiamaale sügisel, siis taimedel sellest suurt kasu ei ole, sest lämmastik on kergesti lenduv ühend, lisaks uhuvad sügisesed vihmad ja talvine lumesulamisvesi lämmastiku taimedele kättesaadavast horisondist välja põhjakihtidesse, kust see põhjavette leostub.
Rääkimata sellest, et talvel meil taimed ei kasva ega vaja seega ka lämmastikku. Küll aga on lämmastik omal kohal kohe kevadel, mil taimed elutegevust alustavad. Vanasti pandi mõisates kõdusõnnikut lavade põhjakihiks, et see kevadel lagunema hakates mulda soojendaks – nii sai külmlavades ja ettekasvatuskastides lihtsa vaevaga varajast köögivilja kasvatada.
Väetamata ei saa
Taimed kasutavad oma kasvuks ära mullas sisalduvad toitained, aga kui me vahepeal mulda ei toida või ei väeta, on mullas neid toitaineid hulga vähem. Kõik, mille mullast võtame, tuleb mulda ka tagasi anda. Selleks on hea keskkonnasõbralik viis nii komposti tegemine kui ka vahekultuuride kasvatamine. Viimast kasutatakse põllumajandustootmises, ent seda võtet annab rakendada ka koduaias hulga väiksematel aladel.
Selleks külvatakse paljaks jäänud mullale selliste kultuurtaimede liike, mis kasvavad seal pärast sügisest köögiviljakoristamist kuni külmadeni ning koguvad endasse või mulda aineid, mida taim kasvuks vajab. Põhimõtteliselt on tegemist haljasväetisega, mis kevadel enne põhikultuuri istutamist aiahargiga mulda kõdunema kaevatakse, vajadusel võib haljasmassi hekilõikuriga enne maha lõigata.
Vahekultuurid külvatakse niipea, kui saak on koristatud – seda pikema kasvuaja saavutame ja seda võimsamaks jõuab taim kasvada. Mida suurem taim, seda sügavamale mulda tungivad tema juured. Pole mõtet peljata, et vahekultuur oma seemneid mulda puistaks ja meile rohimisvaeva juurde tekitaks, sest selleks on tema kasvuaeg liialt lühike.
Pigem on vahekultuuride kasutamisel palju positiivseid külgi. Nad vähendavad väetamisvajadust, sest näiteks liblikõielised taimed, nagu oad või herned, seovad juurtel elavate mügarbakterite abiga õhulämmastikku ning hiljem neid mulda kaevates täiendavad sealset lämmastikuvaru. Samuti on paljudel haljasväetise liikidel võime kahjutuks teha mullas sisalduvaid kahjulikke ühendeid või pärssida haigustekitajate levikut.
Haljasväetist sobib kasutada isegi kasvuhoones – see säästab kevaditi mullavahetamise vaevast.
Kuna haljaskultuurid on kiire kasvu ja võimsate pealsetega, suruvad nad alla ka teiste umbrohtude teket, mis muidu paljaks jäänud mullal vohama hakkaksid. Samamoodi hoiavad need ka mullaniiskust, vähendades vee aurustumist mullapinnalt. Haljasväetis soodustab ka elurikkust, sest näiteks kiirekasvuline keerispea pakub tolmeldajatele toitu hilise sügiseni, looduslikud liigid on selleks ajaks ammu õitsenud.
Haljasväetist sobib kasutada isegi kasvuhoones – see säästab kevaditi mullavahetamise vaevast. Näiteks võib kasvuhoonesse pärast tomatite-kurkide-paprikate koristamist külvata kaera, mis idaneb nädalaga ega karda isegi kergeid miinuskraade. Kevadel saab sinnasamasse istutada uued ettekasvatatud taimed.
Haljasväetis kasvab kuni külmade saabumiseni. Edasi ei ole sellega enam midagi vaja teha, sest talv teeb oma töö ja midagi enam hiljem välja rohima ei pea. Kevadel võib mulla aiahargiga läbi kaevata, kuid midagi ei juhtu ka siis, kui peenral olevad taimepealsed jäävad multšikihiks, mille peale või vahele uusi taimi istutada või külvata saab. Nii jääb kõik väärtuslik mulda.
Selline kaevamisvabal meetodil majandatav aed toimib suurepäraselt. Kõige olulisem on aga jälgida, et vahekultuur ja sellele järgnev põhikultuur oleksid eri sugukondadest ehk liblikõielise ristiku järel ei tasuks selsamal kohal uba või hernest kasvatada, sest ka need kuuluvad liblikõieliste hulka. Maasikas aga on hea valik. Seda on vajalik silmas pidada nii toitainete jaotumise kui ka haiguste ja kahjurite levimise seisukohast.
Mis sobib vahekultuuriks?
/nginx/o/2024/09/13/16354568t1h8ac3.jpg)
- Vahekultuure kasvatatakse saagivahelisel ajal ning neid ei koristata, vaid küntakse või kaevatakse koos pealsetega mulda.
- Haljasväetis toidab mulda ja parandab selle omadusi. Vahekultuuriks sobivad rukis, kaer, põldhernes, põlduba, valge sinep, kesaredis, keerispea, tatar, kahkjaspunane ristik, aleksandria ristik jt.
