/nginx/o/2021/09/26/14095012t1hd7db.jpg)
Maagiline ja müstiline Kaali järv on koht, mille külastamine on Saaremaale minnes igale inimesele kohustuslik. Praeguseks teame, et tegemist on metoriidikraatriga, kuid see teadmine ei ole alati meiega olnud – alles 1937. aastal tuvastati, mis tegelikult juhtus ja Kaalist sai siis Euroopa esimene tõestatud meteoriidikraater. Nime on Kaali järv saanud tõenäoliselt aga von Gahlenite perekonna järgi (või vastupidi), kellele kuulus pikka aega järve läheduses asunud rüütlimõis. Selle perekonna ajaloos on aga üks verine ja traagiline lugu.
Kaali mõis rajati Püha kihelkonda Kaali järve kaguküljele 16. sajandi keskpaigas ja see kuulus von Gahlenite suguvõsale. Meie liigume oma looga aga paar sajandit edasi ja jõuame 18. sajandisse. 1710. aastal oli mõis saanud Vene valitsuse alla. Mõisa omanik Friedrich von Gahlen ise, ta abikaasa, kolm poega ja kolm tütart langesid 1710. aasta katku ohvriks. Ainult kõige vanem poeg Otto von Gahlen jäi elama ja nii määratigi mõis talle.
Aga oli Põhjasõja aeg ning Otto sattus Rootsi ohvitserina 1709. aastal Poltava all vangi ning saadeti Siberisse, kuhu ta jäi rohkem kui tosinaks aastaks. Kui Vene ja Rootsi vahel 10. septembril 1721 Nystadi ehk Uusikaupunki rahu sõlmiti, algas ka vangide vabadusse laskmine nii ühelt kui teiselt poolt. Nii õnnestus lõpuks, 1722. aasta suvel koju pere juurde Kaali mõisa jõuda ka selle peremehel Otto von Gahlenil. Siberist pääsemise puhul annetas ta Püha kirikule punasest kalevist altarikatte.
Otto oli naiseks kosinud Ursula Gerdruta von Bergi ja koos oli neil tütar Elisabeth Beata. Gerdruta ja Elisabeth võtsid pereisa muidugi suure rõõmuga vastu. Pikka elu Otto kahjuks kodus elada ei saanud, kuid ta jõudis ära näha Elisabethi kahe esimese tütre sünni – Elisabeth oli vahepeal (täpne aeg teadmata) mehele läinud Tõlluste ja Jööri mõisa peremehe Anton Johann von Vietinghoffile. Otto von Gahlen suri 1727. aastal. Ta oli viimane oma suguvõsa meessoost Gahlen.
Õnnetu üksik lesk
Lesestunud Gerdrute jäi Kaali mõisa elama väga väikse saatjaskonnaga. Tal oli vaid üks sulane ja üks ümmardaja, sest maad oli laastanud katk ning inimesi oli jäänud väheks. Lisaks oli üle käinud ka loomataud, mis teinud idapoolse Saaremaa koduloomadest nii tühjaks, et ühe Karja kirikuõpetaja aruande järele seal kihelkonnas harva mõnel taluperemehel üks lehmamullikas elama jäi.
/nginx/o/2024/09/19/16366728t1h950b.jpg)
1925. aasta Meie Maa, mis sellest kõigest pikemalt kirjutab, märgib, et tütar elas Kaali mõisas tol ajal koos emaga, kuid tausta teades on see kahtlane – ilmselt elas ta siiski Tõlluste mõisas (loodetavasti) õnnelikult koos oma abikaasa Antoniga. Koos said nad aastate peale kuus last ja suguvõsaliin õitses korralikult. Niisiis tuleb seda edasiste kirjelduste juures arvesse võtta, et on täiesti võimalik – mõisaproua oligi praktiliselt üksinda, kui need sündmused toimusid.
Saatuslik novembripäev
1729. aasta 26 novembril tuli Gerdrute sulane õhtul koju metsast, kus ta oli puid raiunud. Oma ehmatuseks leidis ta ümmardaja kaevust uppunult ja tuppa joostes mõisaproua vere seest surnuna. Meie Maas kirjutatakse, justkui oleks tütar veretöö toimumise šokist koos õuekoeraga kõigepealt metsa põgenenud ja sealt õhtuks naabermõisa läinud, kuid kas see nii oli, on küsitav. Võib olla et Elisabeth külastas oma ema... Aga on tõenäolisem, et teda polnud kuritöö ajal üldse seal.
Muidugi hakati kohe võigast veretööd uurima, kuid juurdlus ei toonud asjasse mingit selgust. Ursula Gerdruta von Gahlen maeti Püha kiriku surnuaeda ja kuigi Meie Maas mainitakse emotsionaalselt, et tütar, kelle süda ei kannatanud seal koledas kuritööpaigas elada ja asus naabermõisasse, siis tegelikult päris mõisa tema abikaasa ning nüüd sai Vietinghoffist lisaks veel ka Kaali, saksa keeles Salli mõisnik.
Reetlikud katsikud
Gerdruta mõrva uurimine vajus soiku terveks aastaks, kuid kui 1730. aasta karedal sügisel ühed varrud peeti, hakkasid asjad kiirelt liikuma. Sel ajal elas Kaarma kihelkonnas keegi välismaalt, ilmselt Saksamaalt, sisserännanud kangur David Swarke (ka Schwark), keda rahvakeeli hüüti lihtsalt Kangru Taaviks. Tema abikaasal oli n-ö kurg külas käinud ning lapse ristimisel peeti väga tore pidu. Varruliste seas oli ka keegi Kuressaare bürger.
Peo ajal olid lauad kaetud kõige kallimate hollandi lõuendist linadega ja piduliste ette taldrikutele seatud peened salvrätikud. Oli tunda ja näha, et tegemist on tõepoolest jõuka peremehega. See tekitas uudishimu ja Kuressaare bürger uuris Swarkelt, et kuidas küll Kangru Taavi nii rikkaks saanud. Viinastunud olekus peotujuline Swarke vastas lõbusalt: «Ma lasksin ühe luige maha, kelle rasvast ma veel mõned head aastad võin lõbusasti elada!»
Söömise ajal märkas bürger, et salvrätiku nurgale olid tikitud tähed G. v. G. ja ta viis otsad kokku – ehk on tegemist Gerdruta von Gahleni varaga? Ja mõisaproua kurb saatus oli talle väga hästi teada. Peolt tagasi jõudes andis ta asjast kohe teada sillakohtule ning kiirelt korraldati Swarke juures läbiotsimine. Leiti palju Kaali mõisast ära röövitud kalleid asju ja enam polnud kahtlust – Swarke arreteeriti ja algatati juurdlus.
Veretööni viis võlgnevus?
Swarke tunnistas oma kuritöö täielikult üles üsna pea. Oma sõnul oli tema kui saksa keelt osanud mees Kaali proua silmis lugupeetud tuttav. Ta kudus Gerdrutele kangaid ja käis sageli Kaali mõisas külas, teinekord aitas mõisaproua teda välja ka rahalisest kitsikusest. Jutuks oleval 26. novembril oli tal taas Kaali mõisa asja, kuid kui ta nägi ümmardajat kaevul vett vedamas ja kuulis, et sulane on metsas, tõukas ta teenijanna kaevu. Ise seadis sammud tuppa prouaga «juttu ajama».
Oma tunnistuses öelnud temagi, et tütar oli kodus, lisaks ütles ta, et haaras kirve, kuna proua maininud muu jutu sees, et ehk oleks Kangru Taavil aeg oma võlga hakata tasuma. See kõlab kõik ebausutavalt, kuna ümmardaja tapmisega on näha teo ettekavatsetust. Samuti – kui tütar oleks olnud ema külastamas, siis ei ole mingit põhjust, miks ta poleks pidanud ema tapjat uurijatele välja andma.
Igal juhul arenes stseen: proua Gerdruta ketras lõnga, kui ühtäkki haaras David ahju eest kirve ja lõi sellega mõisaproua pea lõhki. Tapmise järel lõhkus kurjategija kummutid ja kapid ning röövis kõik proua kallimad asjad ära. Swarket ootas nüüd teenitud karistus – surmanuhtlus. «Timmuk telliti mannerilt,» kirjutab Meie Maa.
Saabub timukas
Ühel sügisesel päeval tuli keegi võõras Orisaare poolt maanteed mööda, pööras Uue-Lõve mõisa sisse ja palus öömaja. Edasiminek öösel oleks seda raskem olnud, et teed olid jäänud Põhjasõja ja katku järel unustusse ning olid kohutavalt halvas seisus.
Toonane Uue-Lõve mõisa omanik von Güldenstubbe oli oma perega võõra tuleku üle väga rõõmus. Võõras ei andnud oma isiku ja ameti kohta pererahvale mingit seletust, aga seda ei uuritudki. Pigem tekitas elevust tõsiasi, et võõras tuli üle Suure Väina – ju tegemist siis ikka tähtsa mehega, kui juba nii kaugelt tullakse! Pererahvas võttis võõra sõbralikult vastu ja hommikul, kui võõras jätkas teed Kuressaare poole, ütles ta lahkudes: «Ma vabandan, et end õhtul lugupeetud pererahvale viisakalt ei esitlenud. Ma jätsin selle meelega tegemata, sest ei tahtnud lahke pererahva öörahu rikkuda. Ma olen timmuk ja reisin Kuressaarde, et hukata Kaali mõisa proua mõrtsukas.» Pererahvas jäi timukale jahmunult järele vaatama.
Verine karistus
Mõni päev hiljem, kui timukas Kuressaares, toimuski Kaali mõisa proua mõrtsuka David Swarke hukkamine. Vangla juurde oli kogunenud palju rahvast ja kui uksed avanesid, astus sealt vanglarõivais hallide riietega mees, käed selja taha seotud, kaelas neljakandiline laud, millel kiri: «Mõrtsukas David Swarke hukatakse täna pea ja käe maharaiumise läbi.» Swarke asetati kaherattalisele vankrile istuma, nägu tahapoole pööratud. Vanker, igast küljest sõjameeste ridadega ümber piiratud, hakkas pikkamisi läbi sopaste linnauulitsate Kihelkonna maantee poole liikuma. Tema järel minev rahvahulk muutus kord-korralt ikka suuremaks. Nii mindi Kellamäele, kus oli mõrtsukate ja teiste kurjategijate hukkamispaik.
/nginx/o/2024/09/19/16366740t1h3814.jpg)
Künka otsas nelja posti vahel oli suur kell, mille küljes rippus pael. Kella sammaste ees oli hukkamispakk, selle kõrval surnukirst. Mõrtsukas asetati hukkamispakule ja ta süütegu loeti valju häälega ette. Timukal oli seljas punane verekarva ülikond, käised üles kooritud ja käes lai, läikiv tapakirves. Ta seisis hukkamispaku juures, et parajal momendil oma tööd alata. Sellekohase märguande peale raius timukas Swarke pea ja parema käe. Seda nõudis rootsiaegne seadus: pea raiuti selle eest, et ta kuritöö väljamõelnud ja parem käsi — et ta kuritöö korda saatnud. Sel ajal, kui timukas hukkamistööd toimetas, löödi valjusti kella, mis toimuvast linnarahvale teada andis.
Surnukeha ühes äraraiutud kehaosadega pandi puusärki ja maeti samale künkale maha, enne valmis kaevatud auku. Punaseks värvitud paekivi haua peaotsas tuletas rahvale kaua aega Swarke kuritegu ja selle palka meele.
Seda, kas Gahlenite tütar Elisabeth ka rahva seas oli ja oma ema mõrtsuka hukkamist nägi, ei ole teada. Küllap sai ta süda rahu, et õiglus on jalule seatud. Paraku suri Elisabeth Beata juba viis aastat pärast ema tapmist 1734. aastal. Anton abiellus uuesti ja sai veel hulga lapsi. Baltisaksa mõisnike suguvõsaliinid elasid siinmail veel vähemalt mõne sajandi jõudsalt edasi.
