:format(webp)/nginx/o/2024/09/20/16369569t1hddb6.jpg)
/nginx/o/2020/07/03/13186384t1h590f.jpg)
Hiljutisel reisil Hiinasse pakkus mulle peaaegu ebamaist elamust Sichuani ooper. Laval esinesid aariatega kangelannad, kelle hääl ja üle-elusuurused kostüümid ei olnud sellest ilmast, neile tõid vaheldust kukerpalle viskavad akrobaadid ning välgukiirul oma näol dramaatilisi maske vahetavad trikimehed.
Seda kõike jälgides rüüpasid ooperikülastajad teed – teelehtedele valasid aina uut vett peale kannudega hääletult ringiliikuvad teenindajad – ning ka päevalilleseemned paistsid kuuluvat ooperi hulka sama orgaaniliselt kui meil teatripuhvetist ostetud tikuvõileib klaasi šampanjaga. Istuti väikeste lauakeste taga ning teatriuksed olid saali eri otstes valla. Õuest puhus sisse mahe tuul.
Mõned päevad tagasi püüdsin külastada üht väikest teatrit Tallinna vanalinnas, et elada kaasa seal etendunud trillerile. Oh õudust tõesti! Selgus, et teater tegutseb iidses paekivihoones, kus pole ühtegi akent, küll oli aga õhuvaene saal aga tihkelt täis külastajaid.
Varuväljapääsu ei paistnud kusagil ning miskipärast oli lavastaja otsustanud ruumi lasta ka arvestava koguse lavatossu. Justkui ei saanud enam hingatagi, käed muutusid higiseks. Ühel hetkel kiirustasin vabandusi pobisedes välja. Oh õõva: pimeda saali ainus uks oligi personali poolt lukustatud! Keegi lahke hing siiski tuli avama, kuid nüüd selgus, et lukku oli pandud ka keskaegset maja ümbritsev aed. Lõpuks hingeldades tänaval tuli vaadata tõele näkku: jah, ma kannatangi aina ägedama klaustrofoobia all.
Reisimist muudab iga foobia keeruliseks ja klaustrofoobia veel eriti. Juba mõnda aega olen hotellides üritanud liftisõitude minimeerimiseks paluda tube madalamatel korrustel.
Siiani pole foobia õnneks takistanud lendamast, küll ei suutnud ma üht tulevikureisi plaanides enam osta rongisõitu Kopenhaagenist Malmösse, sest see näinuks ette merealuse rongitunneli läbimist.
Mismoodi elada edasi maailmas, kus hotellid muutuvad aina kõrgemaks ja tunnelid aina pikemaks (Austria ja Itaalia vahele on valmimas 62-kilomeetrine rongitunnel, Itaalia ja Prantsusmaa vahele 57-kilomeetrine jne)? Öeldakse, et ainus viis hirme seljatada on neile vastu astuda. Logistilise kimbatuse Taanis lahendasin siiski otsusega reisida tunneli asemel Rootsi Hamleti-linna Helsingøri ja Helsingborgi kaudu ehk üle maa ja vee. Muide, pea tunnipikkune rongisõit Taanis maksab vaid 2,7 eurot, kui pilet varakult ette osta. Foobia ei pea alati elu vaesemaks muutma.
