:format(webp)/nginx/o/2024/09/20/16369569t1hddb6.jpg)
Hiljutisel reisil Hiinasse pakkus mulle peaaegu ebamaist elamust Sichuani ooper. Laval esinesid aariatega kangelannad, kelle hääl ja üle-elusuurused kostüümid ei olnud sellest ilmast, neile tõid vaheldust kukerpalle viskavad akrobaadid ning välgukiirul oma näol dramaatilisi maske vahetavad trikimehed.
Seda kõike jälgides rüüpasid ooperikülastajad teed – teelehtedele valasid aina uut vett peale kannudega hääletult ringiliikuvad teenindajad – ning ka päevalilleseemned paistsid kuuluvat ooperi hulka sama orgaaniliselt kui meil teatripuhvetist ostetud tikuvõileib klaasi šampanjaga. Istuti väikeste lauakeste taga ning teatriuksed olid saali eri otstes valla. Õuest puhus sisse mahe tuul.
Mõned päevad tagasi püüdsin külastada üht väikest teatrit Tallinna vanalinnas, et elada kaasa seal etendunud trillerile. Oh õudust tõesti! Selgus, et teater tegutseb iidses paekivihoones, kus pole ühtegi akent, küll oli aga õhuvaene saal aga tihkelt täis külastajaid.
/nginx/o/2020/07/03/13186384t1h590f.jpg)