Copy

Asotsiaalmeedia on nummi. Ma tean, ma tean. See on tegelikult «sotsiaalmeedia», aga minu meelest tapab see juba pikemat aega inimeste tahet ja oskust näost näkku suhelda ning ennast süsteemselt ja lakooniliselt väljendada. Me küll «sotsialiseerume», aga samas teeme ka korraliku sammu tagasi vanaisa Darwini arenguredelil, muutudes aina argieluliselt asotsiaalsemateks. Samas – ka taandareng on areng!

Hiljuti lugesin «muskiversumis» (tuntud nüüd kui «X»), et ühel vapral kodumaisel ajakirjanikul oli tema esimene «Kareni moment». Tundub nagu uhke värk või mis. Asi ise oli suhteliselt selge ja ei jäta kahtlustki, et just nii oleks tulnud käituda. Nimelt otsustas värske lapsevanemate paar veeta aega iseenda seltsis ja leidsid võimaluse usaldada beebi lähedaste hoole alla. Koos suunduti hotelli lapsevanemate asju tegema. (Kuna mul endal lapsi ei ole – looduse poolt antud välimus annab suhteliselt kindla garantii, et mind soovitakse rohkem koduloomaks või loomaaeda puuritäiteks, kui issimaterjaliks – siis teoreetiliste teadmiste kohvipaksu pealt eeldan, et suurt rolli etendas tärganud lootus vähemalt üks öö ennast välja magada!)

Aga saatus oli asja seadnud nii, et kõrval numbritoas käis rämmar ehast koiduni! Väidetavalt oli oma osa ka kontsakingade kandmisel, mida läbi seina kuulda oli. Meie vapper noor ema pidas läbi raskuste hommikuni vastu ning suundus seejärel kõrval oleva numbritoa uksele prõmmima ning õiglust jalule seadma. Ei saanud tema öösel rahu, ei saa naaber hommikul!

Kommentaarid
Copy