:format(webp)/nginx/o/2024/02/13/15884862t1h9685.jpg)
Maailmarändurid Talvis ja Kaisa Lankots viivad meid täna mõtterännakule üsna vähetuntud Kesk-Ameerika riiki Belize'i, kus on juba kariibimerelikult troopiline kliima oma 30 sossukraadiga. Seal elab Tallinna jagu inimesi, pindalalt on kaks korda Eestist väiksem ja mitte vähemtähtis on uskumus, et suurel reedel ujumine toob halba õnne.
Aga miks siis eurooplased siin nii väga ei käi? Ikka sellepärast, et see on kuskil karu****s (karu urkas) ja enamik turiste, ca 70 protsenti, on hoopis ameeriklased.
Alustame sõitu bussiga Guatemalast, kus on keskpäraselt soe, aga õhtud on veidi jahedad, sest asub valdavalt merepinnast 1500 m kõrgusel. Piiriäärses linnas San Ignacios teeme aega parajaks «Raekoja platsi» kohvikus. Nii nimetame me linna keskpunktis olevat kohta. Esimese asjana annab kohalik must poiss ühele kodutule piki kurki. Ei tea, kas oli asja eest? «Oskar ei austa mind!» kaigub kodutu hääle kaja. See va Oskar on siin varemgi koerte tükke teinud, nii vähemalt on kohvikupidaja jutust aru saada. Siin riigis saame juba paremini ka nende jutulobast aru, sest beliizlased räägivad valdavalt «meie kodumaist» inglise keelt ja lisaks veel hispaania ja kreooli keelt.
/nginx/o/2024/09/24/16377639t1h1831.jpg)
Öömaja lähedal on jõgi ja teame juba ette, et seal elavad krokodillid. Mõned aastad tagasi sai siin lähedal üks noor poiss kroko läbi hukka. Lükkan Kaisa tanki ja lasen tal esimesena vette hüpata. Küsite, et miks nii? Aga kedagi teist ju pole lükata. Nali naljaks, aga mõnus jahutav suplus on sellise kuumusega vajalik ja loodame, et krokod valget liha ei söö. Tundub, et vähemalt seekord ei söö.
San Ignacio linn on nii pisike, et jõuame veel jalutades minna iguaanide varjupaika. Piletid on sõule välja müüdud ja enamasti peab päevi ette ostma, aga beliizitaril hakkab meist kahju ja ta müüb mõne pileti üle, seega olemegi sees. Sõu tähendab seda, et saab veidi hiigelsuure iguaani saba katsuda, üksteise seljas aelevaid helerohelisi iguaanipoegi vaadata ja lolle küsimusi esitada. Hiljem selgub, et neid reptiile kohtab iga mõne aja tagant ka linnas nii puu otsas kui niisama uhkelt üle tee jalutamas. Sellegipoolest on iguaani kaitseala äge koht. Giid küsib vahelduseks, kust keegi pärit on? Keegi on ÜKst, millele järgneb rahulik vastus: «Ok». «And where are you from?» – «We are from Estonia.» – «What, where? Freskonia?» Järgnevad emotsioonid ja uudishimu: «Pole kuulnud!» Meie jaoks jällegi tore reaktsioon ja uhke tunne olla pärit erilisest riigist Freskooniast!
/nginx/o/2024/09/24/16377640t1h75e2.jpg)
Niisama me rannas vedeleda ei oska, seega otsime aktiivseid tegevusi. Üks oluline koht, kus ära käia, on Actun Tunichil Muknal ehk lühidalt ATMi koopas, mis on maiade püha paik. Seal on säilinud mitmeid inimskelette ja veel rohkem igapäevaseid tarbeesemeid, valdavalt savinõusid. Üks tuntud skelett on 17-aastase poisi oma, kellel oli omal ajal süda rinnust eemaldatud. On ikka südametu tüüp, sõna otseses mõttes! Aga huvitav on see, kuidas sinna stalaktiitide ja stalagmiitidega «dekoreeritud» imeilusatesse koobastesse üldse pääseb. Ühe päeva jooksul on lubatud koobast külastada kuni 125 inimesel. Ühtegi pildimasinat ei tohi olla ja seda põhjusel, kuna üks turist kukutas oma kaameraga teise tegelase kolju pilbasteks. Selleks teiseks tegelaseks aga osutus väga väärtuslik skelett. Et ATMi koopasse pääseda, tuleb ületada lausa kolm jõge. Ja seda mitte paadiga, nagu sellistes kohtades kombeks, vaid täiesti ise üle jõe jalutades või ujudes, kuna mõnes kohas on vesi kellele üle pea, kellele pea ja keha vahelise jupini. Teekonna pikkus koopani on 45 minutit ja edasine seiklus koopa sees sisaldab läbi kitsaste praegude ukerdamist, ronimist mööda järske teravanukilisi servi ja ujumist, kus ainsaks valguseks on pähe pandud kaevurilambike. Igatahes meeldejääv ja väärt matk.
Belize'is on umbes 450 pisikest saart, mida nimetatakse caye'deks. Peamine sihtpunkt Belize'is, kuhu ka meil on plaanis minna, ongi üks minisaartest nimega Caye Caulker (hääldatakse: kii kooker) ning teha väljasõit UNESCO maailmapärandi hulka kuuluva 10 000-aastase Belize'i Vallrahu äärde.
/nginx/o/2024/09/24/16377643t1hd440.jpg)
Kiirpaadiga endisest pealinnast Belize Cityst sõit saarele kestab umbes tunnike ja esimesed hetked saarel annavad aimu selle olemusest – lõbusad turistid, palju pisikesi kohvikuid, müügiputkasid, säravvalge liiv, taamal kostab regemuusika ja ükskõik, mis suunas üle 10 minuti jalutada, paistab türkiissinine meri. Kohalik rahvas elab oma vahvates puidust postide najal Baaba-Jagaa majades saare ühes otsas ja turism saare teises otsas. See on täpselt selline paik, mida võiks nimetada paradiisisaareks. Aga tekib küsimus, et kuna paradiis asub ju taevas ja sinna pääsevad ainult surnud, siis oleks tegu justkui surnute saarega?! Ah ärme liiga keeruliseks aja seda asja. Saare eripära on see, et kogu transport toimub ainult golfiautodega, kuna tavasõidukid on siin keelatud. Üks erand on muidugi lennujaam, mis on aga peaaegu olematu ehk üsna pisike. Asfalttee asemel on tänavad liivatolmused ja kohalikud inimesed väga sõbralikud.
Teeme jalutuskäigu ja peatume juhuslikult Stingray Beachil, rannas, kus avastame enda üllatuseks kümnete kaupa astelraisid ujumas ja teine kümmekond pelikane nii lendamas kui julgelt inimeste vahel jalutamas. Sätime ujumisvuplid jalga ja suundume ettevaatlikult vette. Need astelraid (stingray) on ju mürgised! Ja nad ujuvad kümnete kaupa meie poole. Siis aga tuleb mees pangega, kus on sees pidulik ühekäiguline õhtusöök astelraidele – maitsvad sardiinid. «Astelraid on muidu ohutud, kuni sa neile peale ei astu!» ütleb ta. «Aga kui nad salaja ise talla alla ujuvad, kas see läheb ka pealeastumisena arvesse,» tekivad peas mõtted. No igatahes saame neid toita, silitada ja postkaardiks pildistada.
/nginx/o/2024/09/24/16377644t1h018e.jpg)
Raide nahk on üllatavalt siidiselt pehme ja nad on väga julged, ise liuglevad vastu jalgu ja ei tee teist nägugi (võib olla teevad ka, aga ei paista välja). Pelikanidele aga toitu anda ei tohi, las otsivad ise. Üks peast ülekuumenenud turist aga annab pelikanile õlut maitsta. Pelikan maitsebki, aga no turist jääb turistiks, kuigi olen teinekord koduski mõnel üksikul nädalavahetuse õhtul koertega kodus õlut joonud – nendel õhtutel, kui kaasa linna peal tripsutab. Aga ärge talle öelge, saab veel kurjaks või nii.
Üsna lähedal järgmises rannas saab toita tohutult suuri, nii umbes kahemeetriseid tarpoone (Megalops atlanticus), kes on üks vanimaid kalaliike maailmas (18 miljonit aastat). Neile saab osta toiduks sardiine, karp kümmekonna kalaga maksab 2,5 eurot. Võtad sööda kahe sõrme vahele ja hoiad vee kohal, kuni tarpoon tuleb suure hooga ja napsab toidu käte vahelt ära. Esialgu on päris hirmutav, et äkki naksab sõrme otsast, aga lohutab teadmine, et sõrmi on rohkem kui üks.
/nginx/o/2024/09/24/16377645t1h6abc.jpg)
Caye Caulkeri saarele tuleks lausa pensionipõlve veetma. Siin lihtsalt on midagi erilist, kuigi hinnatase on veidi keskmisest kõrgem. Võib olla tundub kõrgem sellepärast, et tulime just palju odavama hinnaklassiga Guatemalast. Kui otse hirmkallist Eestist tulla, siis ehk ei olekski asi nii hull. Aga pensioni veedaks ainult sel juhul siin, kui ma oleks tüüpiline priske ja laisk ameeriklane, seega jään Eestisse!
«Ma juba mõtlesin, et teid ei tulegi,» ütleb tuurikorraldaja, kui viimasel hetkel kollasest putkast sisse sajame. Asi on selles, et igale poole palutakse tulla 60 minutit varem ja siis kui tuledki sellise varuga, ootad see 60 minutit ja lisaks veel kariibi akadeemiline paarkümmend minutit peale, seega enam me varem kuhugi kohale ei ilmu! Valime lestad (mitte need voodilestad) ja maski ning kobime kaatri peale. Peale meie on veel ainult üks ÜK neiu. Kaater viib meid keset Kariibi erksinakat merd läänepoolkera kõige suurema korallrahu, Belize'i Vallrahu juurde. Miks ta rahu on, seda ma ei tea, sest paras aktiivne elu käib seal rahu sees – hulganisti koralle, raisid, palju värvilisi kalu ja siis veel haid! Jah, siin on nii raid kui ka haid! Ausalt öelda tulime siia snorgeldama ja haidest polnud roosat haisugi. Tegemist on nurse shark'i haidega, kes üldiselt ei ole ohtlikud, kuid kerge guugeldamine toob välja juhtumi, kus siinsamas üks hai ühte turisti ikkagi mingil põhjusel kergelt naksas.
Kui oleme keset merd paadiga peatunud, viskab kapten ämbrist hunniku sardiine vette. Ei möödu palju, kui juba on paarkümmend haid parvena ümber paadi ja juba kästakse vette hüpata. Laseme ÜK neiul korra haid ära testida, sest põhjamaalaste jaoks tundub see hiidkala esialgu kuidagi väga hirmus, aga näed sa, ei söö nad täna inimesi. Hüppame vette ja saame haisid päris oma käega katsuda. Nad on veidi krobelise pinnaga, aga muidu väga pehme nahaga, võimas! Lisaks haidele ujuvad astelraid nendega koos, neid on ehk ligi kümme. Peab olema ettevaatlik, et lisaks haidele ka raidele peale ei astu, sest ohu korral võivad nad oma sabaga salvata ja see on juba eluohtlik. Etteruttavalt võin öelda, et jääme jälle ellu. Mõnikümmend minutit haide ja raidega supeldud, sõidame veel veidi edasi, vaatame mõnda meritähte, toidame mingeid linde ning kapten ja giid imetlevad ÜK neiu kumerat istmikku. Kõik on rahul siin imelisel korallrahul.
Pärast mõnusat rannapuhkust suundume tagasi mandrile Belize Citysse, mis oli kunagi Belize'i pealinn, aga pärast 1961. aasta orkaani, kus suurem osa majadest (70 protsenti) hävisid ja 10 000 inimest jäi koduta, viidi Belize City 80 km eemale sisemaale. Uueks pealinnaks sai Belmopan. Ameerika turistid üldjuhul Belize Citysse oma varbaid ei tõsta, kuna see on väga kriminaalne. Enamasti on kuritegevus seotud gängide omavahelise arveteklaarimisega ja seda lahendatakse loomulikult tulirelvadega. Enda teadmata jalutame uljalt mööda vahvaid puitmajadest tulvil tänavaid ringi, kui mitmel korral kuuleme sarnast küsimust: «Are you lost?» Vastame üsna süütult, et «ei, me jalutame niisama». Hiljem guugeldades mõistame, et see lõunapoolne osa linnast on kõige krimim üldse, aga kuna on pühad, siis arvatavasti on ka jõuguliikmed väljateenitud puhkusel.
/nginx/o/2024/09/24/16377648t1hcce0.jpg)
Ongi aeg minna lennujaama. Tellime öömajast takso ja lepime kokku hinnas, milleks on 30 dollarit. Täpsustan, et Belize'is oleme kõik maksed teinud kohalikus BZE dollarites, isegi turistidest pungil saarel. Kui lennujaama jõuame, siis selgub, et taksojuht soovib hoopis makset USA dollarites, mis teeb sõidu 2 korda kallimaks. «A miks sa enne ei täpsustanud, teil on ju siin riigis ju oma dollar kasutusel, mitte USA dollar!» Kas meid üritatakse tüssata või oleme ise nii lollid turistid, seda lõpuni aru ei saagi, aga suure kemplemise peale, kuna meil on ka viimased sularaha kupüürid, jääbki lisatasu maksmata.
Kuigi kunagise nimega Briti Honduras ehk praegune Belize on väga tilluke, siis oma erilise unescoliku looduse, rõõmsate inimeste ja tulisooja kliimaga (kui just pole orkaanide hooaeg) on see erakordselt eriline koht siin muna, selle maamuna peal. Seega paki trussikud kohvrisse ja osta pilet, sest nii lihtne see üks seiklus kaugesse maailma nurka ju ongi!
