:format(webp)/nginx/o/2024/02/13/15884862t1h9685.jpg)
Maailmarändurid Talvis ja Kaisa Lankots viivad meid täna mõtterännakule üsna vähetuntud Kesk-Ameerika riiki Belize'i, kus on juba kariibimerelikult troopiline kliima oma 30 sossukraadiga. Seal elab Tallinna jagu inimesi, pindalalt on kaks korda Eestist väiksem ja mitte vähemtähtis on uskumus, et suurel reedel ujumine toob halba õnne.
Aga miks siis eurooplased siin nii väga ei käi? Ikka sellepärast, et see on kuskil karu****s (karu urkas) ja enamik turiste, ca 70 protsenti, on hoopis ameeriklased.
Alustame sõitu bussiga Guatemalast, kus on keskpäraselt soe, aga õhtud on veidi jahedad, sest asub valdavalt merepinnast 1500 m kõrgusel. Piiriäärses linnas San Ignacios teeme aega parajaks «Raekoja platsi» kohvikus. Nii nimetame me linna keskpunktis olevat kohta. Esimese asjana annab kohalik must poiss ühele kodutule piki kurki. Ei tea, kas oli asja eest? «Oskar ei austa mind!» kaigub kodutu hääle kaja. See va Oskar on siin varemgi koerte tükke teinud, nii vähemalt on kohvikupidaja jutust aru saada. Siin riigis saame juba paremini ka nende jutulobast aru, sest beliizlased räägivad valdavalt «meie kodumaist» inglise keelt ja lisaks veel hispaania ja kreooli keelt.
/nginx/o/2024/09/24/16377639t1h1831.jpg)
