/nginx/o/2022/03/14/14425773t1h7883.png)
Hukkamine kui karistusvorm on läänemaailmas vajumas kusagile ajaloosoppidesse, jättes endast maha mõneti romantilisena näiva viimase eine traditsiooni. Teavad ju filmidest kõik, et see on süüdimõistetu viimane võimalus nautida oma lemmikuid. Surmanuhtlus ei ole aga veel kusagile kadunud ning leiab aset tänaseni, seega eksisteerivad ka viimased eined – olgu need süüdimõistetu enda valitud või mitte.
Viimase eine traditsiooni tunneme ehk kõige paremini USA õigussüsteemist, mis on olnud lõputuks inspiratsiooniallikaks Hollywoodi filmitööstusele. On neid, kes tellivad dekadentlikke pidusööke ja neid, kes tahavad oma viimase einega saata justiitssüsteemile sõnum – enamasti mõtteline keskmine sõrm või sügavatähenduslik žest. Viimase variandi näide oli Victor Harry Feguer, kes otsustas saada surma ainult üks oliiv kõhus. Ilmselgelt polnud põhjus figuuri hoidmises, et viimane õhutõmme toimuks saleda taljega, vaid hoopis milleski muus.
Feguer oli vaid 28-aastane, kui ta 1963. aastal Dr Edward Bartelsi mõrva eest poomise läbi hukati. Kolm aastat varem pani ta toime koletu mõrva. Mees kutsus enda koju arsti, väites, et seal on arstiabi vajav naine. Kohale saabunud Dr Bartels seal hädasolijat ei leidnud, vaid leidis ise lõpu. Tema keha leiti Illinoisi maisipõllult, ühe lasuga pähe.