ENNE JA PÄRAST ⟩ Eestlanna muutis igava korteritooriku võluvalt värvikirevaks oaasiks (2)
Galerii ja video
:format(webp)/nginx/o/2025/01/02/16574412t1hbcd9.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/01/02/16574407t1h8a60.jpg)
/nginx/o/2014/08/28/3305437t1h74f7.jpg)
Imeliselt värvika kunstniku Liisa Addi (31) kodu on kui lõuend, mille iga nurk suudab külalisi üllatada. Naise julge lähenemine on teinud hallist korterikarbist tõelise värvide paradiisi!
Kuidas sa selle korterini jõudsid?
Käisin päris mitmeid kortereid läbi. Mina ostsin buumi ajal, kui oli hästi palju valikut, ja siis oligi mul segadus, et mida ma täpselt tahan, kuna see oli mu esimene korter, mis iseendale ostsin.
Arvasin, et tahan korterit esimesele korrusele, kuna mul on koerad — et neid oleks hea välja lasta. See korter ei olnud mul algul üldse mõtteski. Oli küll salvestatud, aga kõhklesin, et ikkagi viimasel korrusel. Ja siis tulin seda vaatama ja nägin neid vaateid, asukohta, kujundust... See lihtsalt sobis mulle ja otsustasin ära osta.
Tundub, et oli õige otsus!
Käisin palju erinevaid vaatamas, kuna asukoht oli esmatähtsusega just koerte pärast, et oleks looduslähedane. Muidugi ei tahtnud liiga väikest ega liiga suurt. Mul oli hästi palju nõudeid: panipaik, parkimiskoht, korterisisene panipaik, vaated, õige suund, rõdu. Selles mõttes olen ülirahul sellega, mille ma lõpuks sain.
Mis sind siin alguses ees ootas?
Esmalt vaatasin, et pildid olid väga kehvasti tehtud ja kuna see oli otse omanikult, siis nad tavaliselt ei teegi neid hästi ja algul tunduski, et «oh, misasja». Aga kui tulin siia... Oh jaa! Kõik sobib! Visioon ja tunne ütlesid, et see on õige korter.
See oli täiesti hall ja mulle meeldiski, et see on oli täiesti plank, sest siis saan kõik teha täpselt nii, nagu tahan. See on 2020. aasta maja ja ma ei olnud korteri esimene omanik. Aga oligi hall diivan, hall telekaalus, hall telekas. Aga köögi värv oli äge! Respekt eelmisele omanikule, kes valis sinise. Kõik mööbli müüsin maha ja otsin uue asemele. Selles mõttes oli lihtne, et keegi ei olnud ära sisustanud ja ma ei pidanud kõike elimineerima hakkama. Tahtsingi uut korterit, kus olid seinad valged, et saaks kõike nullist teha.
Ja kolisid siis kohe sisse?
Kohe kolisingi sisse ja hakkasin vaikselt ehitama. Mul oli mööbel olemas ja hakkasin vaikselt asju välja vahetama.
Oli su peas kohe ka mingi konkreetne visioon sellest, milline see pesa välja hakkab nägema?
50/50. Ma teadsin, et hästi meeldib 70ndadest sisustus — sealt sain palju inspiratsiooni. Kohati teadsin, mida tahan, aga see, mis täpselt kõik kuhu tuleb… Mulle ikkagi meeldib mööblit vaadata ja otsida.
Mõnikord näen mingit ägedat mööblieset, mis lihtsalt karjub «jah!». Mingi visioon oli peas olemas. Näiteks lõuendisein, mida siia kindlasti tahtsin — sein, kus saan hästi tööd teha, sest mul oli töö jaoks suurt pinda vaja — see oli täiesti planeeritud.
/nginx/o/2024/10/03/16393834t1h7745.jpg)
Teise elutoa seinaga tahtsin ka, et tuleks mõnus ja äge, värviline pind. Aja jooksul kujunes see jooksvalt teistmoodi välja, kui leidsin siia mingid riiulid, lillealused ja muud lisad. Mõned tegin ise!
Hästi palju tahtsin ise teha, kuna värvilisi asju Eestis ei müüda! Väga palju asju leidsin Instagramist, TikTokist või Pinterestist inspiratsiooni jaoks ning Eestist sama otsides paraku avastasin, et lihtsalt ei ole olemas. Seega pidin väga palju ise tegema või laskma teha.
/nginx/o/2024/10/03/16393835t1hfd81.jpg)
Alati on ju lihtsam halli kasuks otsustada!
Olen ka kuulnud sõbrannalt sama. Praegu pidi millenial gray moes olema. Hästi pehmed ja kerged toonid: hall ja beež, mis ongi Airbnb lemmik, kuna lihtne sisustada. Mina ikkagi disainin endale kodu, mis peegeldab mind ja kuhu ma tahan päeva lõpuks tulla.
Mulle tundub, et sinu kodu peegeldab su olemust päris hästi.
Kuna mu enda diagnoos on autism ja ATH ja ma tunnen, et mõlemad pooled tahavad kodusisustuses enda poolt näidata, siis ise ka hästi palju seostasin maksimalismi ja värvi kaosega. Ehk siis arvasin ka, et varasemates hallides üürikorterites mu aju puhkab, aga tegelikult oli mu ajul igav.
Autist minus tahtis, et asjad oleks organiseeritud, aga ATH tahab igal pool värve ja värvilisi lampe. Tulimegi siis kahe peale kompromissile, et jah, meil on palju värvi, aga siin on väga lihtne koristada, lihtne organiseerida, siin pole palju kaost. Iga kord, kui tekib mingi hüperfiksatsioon uuele hobile, siis ma ei pea mõtlema, et kuhu uusi asju panna. Need kaks poolt aitavad kodu sisustamisel vägagi kaasa ja teevad koostööd. Enamik mööblit on kas jalgel, ratasel või täiesti vastu maad, et oleks võimalikult lihtne koristada. Vihkan koristamist!
/nginx/o/2024/10/03/16393838t1h753c.jpg)
Palju sa koristamisele aega kulutad?
Iga päev on kerge koristamine, maksimaalselt 30, äkki isegi 15 minutit. Nädalavahetusel saan pooleteist tunniga koristatud. Kord kuus teen ülipõhjaliku koristuse, mis võtab kauem. Aga noh, mul pole lapsi!
Kas sa sisustades mõtlesid oma karvastele sõpradele ka?
Jah, koerte pärast on tähtis, et kott-tool on polüestri baasil, nagu ka diivanid, mida saab kergelt tolmuimejaga puhastada. Selle tõmban niiske lapiga üle, et plekkidest lahti saada ja ongi tutikas! Koerad võivad muud materjalid kiiresti ära rikkuda. Uhke ja ilus diivan? Ei. Sellel materjalil on palju värvivalikuid ka. Koerte lemmikkohad tegin tumedad, et ei paistaks välja. Samamoodi tegin aknalauale neile istumisalused, mis muidu on voodi taha helipaneelideks mõeldud. Avastasin, et need on täpselt aknalaua laiusega ja et need polnud koerte jaoks libedad. Samas kergesti puhastatavad. Kõik on läbi mõeldud.
Mida sinu lähedased nii kirjust kodust arvavad?
Olen end hästi ümbritsenud neuro-eriliste inimestega, kellel on väga sarnane elustiil. Kui teen ka üritusi enda juures, siis nad saavad väga palju inspiratsiooni siin ruumis. Nad tunnevad end selles värvilises keskkonnas mugavalt. Ongi täpselt see, et kõik on maksimalistlik, kuid hästi organiseeritud, mis mõjub ajule hästi. Kui nad tulevad kohale, siis ütlevad, et «vau, nii äge ja mugav, täpselt see, mis on puudu olnud».
Aga köök jäi siis täpselt selline, nagu see korterit ostes oli?
Jah. Otsin kööki värvilisi plaate, aga nende leidmine on väga raske. Tahaks mingit ägedat roosat, aga ei taha lihtsalt ruute. Võib-olla pean ise kunagi mingi mosaiigi kokku panema.
/nginx/o/2024/10/03/16393847t1h572f.jpg)
Paljud lähevad siiski lihtsama vastupanu teed ja ostavad lihtsalt midagi ära...
Halliga minnakse kaasa, sest nii saab kodu kohe kiiresti sisustatud. Mulle hullult meeldib see protsess, et ma otsin, mõtlen, vaatan, salvestan midagi ära. Ja kui lõpuks selle õige asja leiad, siis see on nii kihvt! Näiteks see roosa tool siin: ma teadsin, et ma tahan ühte pikka tooli. Käid, otsid, vaatad…
Nagu ATH-ga inimestel on, et sa unistad pidevalt mingitest asjadest, sest sealt tuleb põhiline dopamiin, ja järsku saad selle kohe kätte. Enamik ATH-ga inimesi — ma ei taha öelda, et see on viga, aga sa oled harjunud kõike kohe kätte saama, ja paljudel tekibki selle tõttu šoppamise sõltuvus. Enda puhul olen aru saanud, et see unistamine, millegi otsimine, planeerimine, Pinterestis asjade kokku panemine, sõpradega arutamine, annab palju rohkem dopamiini, kui selle asja kätte saamine. Siis on juba uut projekti vaja.
/nginx/o/2024/10/03/16393850t1hc79b.jpg)
Mulle ei meeldi poes käia, aga näiteks panen listi asju online’ist, lähen kohapeale, vaatan asju, teen pilte. Kui ma ikkagi unustan need ära, siis järelikult ma ei tahtnud neid. Aga kui üks asi jääb kummitama, siis hakkan mõtlema. Ootan, et äkki tuleb allahindlus kunagi, tahaks võimalikult odavalt seda asja kätte saada. Sa üritad seda mängu enda jaoks pikendada nii palju kui võimalik.
Nii venib sisustamise protsess ju päris pikaks?
Ma olen seda kodu juba kaks aastat sisustanud, aga samamoodi siia tahaks mingit tapeeti panna – olen seda pikalt otsinud, vahepeal tuleb tuhin, käin igast tapeete pildistamas erinevates poodides, aga midagi ei ole meelde jäänud. Ehk siis pole õiget tapeeti olnud. Aga ma tean, et see tapeet ükskord tuleb. Samamoodi on nende plaatidega, et ma ju ei sure ära, kui mul neid plaate ei ole.
Ei tee lihtsalt tegemise pärast. Ma ostan asju samamoodi – teadsin, et sinna nurka on ülikaua lampi olnud vaja. See lamp on 70ndatest, sain selle paar päeva tagasi oma vanaisalt. Ta sai selle oma 30 aasta juubeliks, ta on praegu 90. Ta ütles: «Kuule Liisa, ma tean, et sulle meeldivad lambid. Mul on üks lamp.» Ja see pirn, mis seal sees on, on ka sellest ajast, ja see ikka veel töötab. Ja see lamp sobib siia nii hästi, seob suurepäraselt toa kokku, et õhtul on hästi mõnus oranž soe valgus. Nüüd mul on see lamp olemas.
/nginx/o/2024/10/03/16393852t1hba63.jpg)
Ma tean, et need asjad tulevad mu juurde ja ma leian need õigel ajal. Muidu vaata kodu, ta on väike, ja miks ma ei tahtnud liiga suurt korterit, sest ma tean, et sa lihtsalt ostad selle asju täis. Aga kui sul on väiksem kodu, siis sa võtad selle aja ja planeerid, mängid, sul on palju lõbusam, sest sa otsid neid õigeid asju. Seetõttu sa ka väärtustad kõiki neid ruumis olevaid asju rohkem. Ja kui istud oma toolis ja vaatad seina, siis mäletad iga asja lugu, kuidas selle said. Sul on hästi palju positiivseid mälestusi versus lihtsalt vajadusest täis sisustatud asjad, mis ei oma mingit väärtust. Mul on kõik läbi mõeldud, et oleks iga nurka mõnus vaadata.
Magamistuba on sul ka päris värviline. Kas mitte ei soovitata, et vähemalt selles toas peaksid olema rahulikud toonid?
Mul ongi hästi rahulik, see ongi minu mõistes väga rahulik! Minu jaoks on tähtis see, et minu kõikides tubades on asjad, mis teevad mind õnnelikuks. Minu jaoks ongi värvilised asjad just need. Mind teeb väga õnnetuks monokroomne hall – ma proovisin seda, arvasin ka, et see on see, mida mul on vaja, aga see tegi väga õnnetuks. Sa tuled koju ja tahaksid positiivseid emotsioone saada. Hall ei too seda mu ellu.
/nginx/o/2024/10/03/16393854t1h892b.jpg)
Sinu enda töid on korteris päris palju. Kas maalimine ongi sinu põhitegevus?
Jah, ma olen tätoveerija ja ma maalin, aina rohkem olen maalimise peale üle läinud. Ma olen 12 aastat tätoveerinud. Nüüd tegelen neuroerilise kommuuniga, mis on olemas ka TikTokis.
Mul oligi nüüd esimene isiknäitus Viktoria Olt Galeriis, mis on kuni 20. oktoobrini avatud. See on minu diagnoosi saamise protsessist, kuidas ma connect'in oma sisemise lapsega. Sellest on inspireeritud ka see korter. Olen teinud ka kommuuni, korraldame «neurospicy hub» sündmuseid, mida teen enda juures kuni kümne inimesega, kus me maalime, sööme snäkke ja seletame.
/nginx/o/2024/10/03/16393856t1h1881.jpg)
On lisaks maalidele siin veel sinu enda kätetööd?
Lambid on ka paljud enda tehtud. See seenelamp oli Shishist jõulukaunistus. Teises toas on ka isetehtud lamp. See on Ikea oma, kus on värvilised lambipirnid. Elutoas on ka isetehtud, mis on mu lemmik – tehtud klaasplokist. Pimedas on see kõik veel ägedam – kõik need lambid ja värvid teevad kodu hästi värviliseks. Et jah, ma armastan lampe.
/nginx/o/2024/10/03/16393857t1h5b51.jpg)
Elutuba on sinu jaoks siis pigem tööruum või veedad siin ka vaba aega?
Hästi paljud soovitavad seda, et töö- ja vaba aeg peaks eraldatud olema. Aga noh, autismi ja ATH-ga inimesel on töö su loome ja seda ei ole võimalik eraldada. Osale sobib eraldatus, mulle mitte. Üritasin pikalt, aga ei toimi. Mõnikord tuleb kell 10 õhtul inspiratsioon ja siis tahan kohe elutuppa maalima minna. Mõnikord ärkan öösel ja tuleb seitse e-kirja meelde, millele on vaja vastata – teen selle kohe voodis ära.
/nginx/o/2024/10/03/16393918t1hb6df.jpg)
Öeldakse, et ära tee voodis tööd, aga neuro-erilised inimesed peavad looma endale need süsteemid, mis neile töötavad. Kui ma ei tee kohe ära asju, kui mul selleks on inspiratsioon, siis ma lükkan edasi ja need asjad jäävadki tegema – skrollin selle asemel viis tundi TikTokki. Kusiganes asendis, kus iganes ma olen, ma teen need asjad ära. Neuro-erilised inimesed peavad looma kodu, mis aitab neil paremini eksisteerida, mitte et suruda süsteemi, mis ei toimi.
Mis on sinu jaoks magamistoa juures kõige olulisem?
Ikkagi hubasus. Väga värviliseks ei tee, aga samas mõned asjad on liiga hallid ja teise kohta tuleks paar huvitavat tapeeti panna.
/nginx/o/2024/10/03/16393902t1h1ef6.jpg)
On sul oma asjade organiseerimisest ehk mõnda nippi jagada?
No see IKEA käru näide on ideaalne ATH jaoks: out of sight, out of mind (silma alt läinud, meelest läinud – toim). Algul hoidsin kunstitarbeid kapis, aga ma lihtsalt unustasin ära, mis mul kõik olemas on. Panin pliiatsid ära – tean, et mul on pliiatseid, aga akrüülidest, värvidest, polnud aimugi. Ja siis panin kõik sinna IKEA kärusse.
/nginx/o/2024/10/03/16393948t1h45f4.jpg)
Jah, see on küll silme ees ja tundub segane, aga samas see näeb minu jaoks organiseeritud välja, kui tahan maalima hakata – saan lihtsalt võtta, sest näen seda. Nagu see kauss siin, kus on võtmed, huulepulgad, misiganes – asjad, mida ma kogu aeg kasutan või on vaja kaasa võtta. ATH-ga inimestele sobib see.
Need kausid peaksid vist täpselt paraja suurusega olema?
Just! Need ei tohi kuhjuda. Huulepulki on kolm, autovõtmeid kaks… üritan hunnikut ikkagi mitte tekitada, kuigi vahest tekib. Siis tuleb analüüsida, et miks sul tekivad need hunnikud. Kas on liiga palju asju, halb asukoht või hoopis teist organiseerimise meetodid vaja. Enamiku probleem ongi see, et neil on liiga palju asju – sa ei saagi organiseerida, kui asjal pole kohta.
/nginx/o/2024/10/03/16393951t1h329d.jpg)
Põhiline ongi see, et kui sul on asjade küllus, siis kodu koristamine on võimatu. Jah, mul tekib ka kaos, näiteks riietega, aga kuna mul on neid nii vähe, siis koristamisel käib organiseerimine kiiresti. Vastupidiselt inimeste šoppamise sõltuvusega, kus aina ostetakse riideid, mis ei mahu kappi ära. Ja kui neil on lõpuks vaja koristada, siis tuleb maailma lõpp, sest riided ei mahu kuhugile ära. See väsitab aju nii räigelt.
Minu jaoks ongi mu kodu minu loome koht ja mul on vaja ruumi mõelda. Sul tuleb decision fatigue sellest — sul on teatud arv otsuseid päevas, kuni su aju lülitab end välja. Neuro-eriliste kommuunis nimetatakse seda lusika teooriaks. On kindel arv lusikaid päevas ja sa pead valima, kuhu sa need lusikad jaotad. Kas sellele, et sul on laviin riideid ja koristamine muutub häirivaks või sul on väike segadus, mis on niivõrd väike, et see ei sega sind ning saad muule keskenduda.
/nginx/o/2024/10/03/16393917t1h85a8.jpg)
Muidugi on see teistsugune lastega peredele ja tänu sellele on lusikaid vähem. Minu keiss on see, et ma elan üksinda ja tänu sellele on lusikaid ka rohkem. Et kindlasti lastega inimestel on mängureeglid hoopis teistsugused. Aga mina, kes ma olen kahe koera ema, mis mulle toimib… Ma arvutan läbi, kuhu ma oma energia panen. Loome on number üks ja kodu peab minu jaoks toimima, mitte nii, et pean oma kodu orjama.
Sinu maalid on samuti hästi värvilised, miks nii?
Olen lapsest saati joonistanud. Inimesed küsivad lausa, et «mis aineid sa teed?». Ma olen täiesti kaine, ma ei tarbi mitte midagi! Ma ei joo alkoholi ka. Ma arvan, et see ongi see neuro-eriline aju, mis lihtsalt tahab toota. Ma näen nii palju värve ja saan igasugust inspiratsiooni. Viimane näitus räägibki sellest, kuidas ma ühendan end uuesti sisemise lapsega ja üritan kogu seda maailma taasavastada. Kuna värvid on kogu aeg seal olemas olnud, siis ma tahan seda veel rohkem välja tuua, et mõtteid, stiili ja inspiratsiooni esile tuua.
/nginx/o/2024/10/03/16393869t1h3c86.jpg)
Keegi pole mulle otse vast välja öelnud, et mu tööd oleks liiga värvilised, aga see on ka selline kultuursel tasemel häbistamine, kuna kõik läheb järjest hallimaks ja hallimaks. Et ühiskond järjest rohkem kannab värvi maha. Et rikkad inimesed hakkasid järjest rohkem monochromatic minema, mille järel hakati värvirikkust vaesusega võrdlema.
Meil on ju Eesti kultuuris – igal pool kultuurides – värv tikandites ja kodus vaipadel alati olnud. Rikkad otsustasid, et noh, see on vaeste teema. Nagu hall ja beež, mis on Kardashianite lemmikud. Nende kodu on ju lumivalge. Nemad suunavadki moodi. Inimesed seosatavadki siis monotoonseid värve rikkusega.
/nginx/o/2024/10/03/16393867t1h5717.jpg)
Võib-olla see ongi kultuurne ajupesu, sest nad tahavad inimestel isiksust tappa. See ongi minu jaoks protest maailma vastu, kui sa push'id seda värvi tagasi. Meil on antud võime näha värvi, miks me ei naudi seda? See teeb meid ju õnnelikuks! Minu meelest on värv vajalik ja maailm tõmbab seda järjest rohkem arhitektuuri, autode ja sisekujunduse juurest ära. Värvi annab ju hästi maitsekalt ära kasutada.
Millest tuleb keskmise eestlase hirm silmapaistvaid värve kanda või kasutada?
Äkki ongi Nõukogude liidu ajast paljud maksimalismist mõjutatud, kus oli igast esemest vaja kümne küünega kinni hoida ja värv oli pigem mattev. Aga värvi õigesti balanseerides ja kasutades saad sa koju rõõmu ja rahu tuua, vastavalt oma lemmikvärvidele.
See ongi see, et inimene peab endale otsa vaatama ja õppima, mis on ta lemmikvärvid, mis toovad talle rahu. Mul oli rohelisega see, et ma arvasin, et mulle ei meeldi roheline. Ja siis ma ostan koju aina rohelisi asju. Ja siis vaatasin, et vau, mulle meeldibki roheline enda kodus! Ongi, et kui hakkad sisustama, siis sa õpid, mis värvid sulle meeldivad!
