:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
Ruum nägi tõeliselt masendav välja! Seinad olid niisked, lagi lääpas ja muldpõrandas augud. Kogu ruumi täitis vänge kopituse hõng. Hirmus oli mõeldagi, et selline vilets ja pime ruum oli kunagi kojamehe elupaik. «Vaene mees, kes siin vireles, elamine oleks selle kohta palju öelda,» tõdeb kallim. Kui siia midagi luua tahaks, siis vähese vaevaga see kohe kindlasti ei õnnestu.
Ega meil palju peale helgete unistuste esialgu polegi. Ja üks nukker ruum, mis ei tundu neid kuidagi mahutavat. Aga hakkame sellegi poolest pihta.
Milline oli algus? Nii kopitanud ja kole, et eluruumina oli seda paika isegi raske ette kujutada. Kõik lagunes ja tundus sisse astudes kaela vajuvat. Põrand oli märg, seinad räpakil ja kooruvad, aknad kui suitsused seasilmad. Alguses arvasime, et seinad lihtsalt õhkavad niiskust, aga ei - neil nirisebki vesi. Pelutav paik. Ometigi saime sellest viimaks midagi nii ilusat, et paitab meeli. Vaata üle keskmise koledat galeriid - selline õudne paik oli siin alguses. Ning võrdle piltidega, milline näeb kelder välja täna. Totaalne muutumine!