:format(webp)/nginx/o/2024/02/13/15884862t1h9685.jpg)
Kus elavad inimesed, kes on kirjutanud maailma pikima, viiesajatuhanderealise luuletuse, ja seda mitte oma armsamale, vaid hoopis sõjapealik Manasele. See on ligi 7 miljoni elanikuga riik, millest 90 protsenti on kaetud mägedega, mille ekspordist 43 protsenti on kuld ja kuulsaim alkohoolne jook on mära või eesli piimast kääritatud kumõss.
Kohe, kui maandun Kõrgõzstani pealinna Bishkeki, palun esimese asjana taksojuhil hinnapakkumise teha, et sõita lennujaamast otse autorendikasse. «Andres?», küsib taksojuht. «Ei, mis mõttes, ise oled Andres!». Peale pisikest arusaamatust saan aru, et Andres kõlab sarnaselt sõnaga aadress. Annan «andrese» ja asume teele. Auto on väga oluline, sest mul pole broneeritud mitte ühtegi ööbimist siin riigis. Lihtsalt sellepärast, et ma ju ei tea täpselt, mis ajahetkel ma kus asun. Seega auto, see higiselt vana Lexuse juust, on väga oluline juhul, kui öömaja ei saa. Igaks juhuks on kaasas ka magamiskott, sest ruumi kohvris veel on. Minu kohver on käsipagasi mõõtu, kuna ajaga olen aru saanud, et pole ju vaja ei muruniidukit ega tolmuimejat kaasas tassida. Saab ka ilma.
/nginx/o/2024/10/14/16418732t1h0ed0.jpg)