«Ühel hommikul nutan sõbrannale, et ma füüsiliselt enam ei suuda seda tööd teha, sest stressi tõttu kannatab mu mõtlemisvõime. Ma tulin ju siia appi, mitte alandamist kannatama,» sõnab Postimehe lugejale juba tuttav seljakotirändurist Kärt Krautman. Pöörane lugu sellest, kuidas ta leidis endale töö imeilusas kuurordis Prantsusmaal ning mis sellest kõigest välja koorus.
Sparta võistlused tõid mind esimest korda tundmatusse Prantsuse mägikülla nimega Morzine. Armusin sellesse piirkonda hetkega, kõndisin lummatult mööda tänavaid, mida ääristasid tumedast puidust mägionnid, nuusutasin mägede lõhna ja kuulasin jõe kohinat. Imeline – kui oleks ainult põhjust siia kauemaks jääda! Kõlgutasin jalga kohalikus kohvikus kvaliteetkohvi juues ning vaatasin enda jalge ees magavat kohvikukoera. «Mõtle, kui see olekski minu elu,» ohkasin.
/nginx/o/2024/10/14/16418775t1h31c3.jpg)
