/nginx/o/2024/12/25/16563339t1h915f.jpg)
«Ühel hommikul nutan sõbrannale, et ma füüsiliselt enam ei suuda seda tööd teha, sest stressi tõttu kannatab mu mõtlemisvõime. Ma tulin ju siia appi, mitte alandamist kannatama,» sõnab Postimehe lugejale juba tuttav seljakotirändurist Kärt Krautman. Pöörane lugu sellest, kuidas ta leidis endale töö imeilusas kuurordis Prantsusmaal ning mis sellest kõigest välja koorus.
Sparta võistlused tõid mind esimest korda tundmatusse Prantsuse mägikülla nimega Morzine. Armusin sellesse piirkonda hetkega, kõndisin lummatult mööda tänavaid, mida ääristasid tumedast puidust mägionnid, nuusutasin mägede lõhna ja kuulasin jõe kohinat. Imeline – kui oleks ainult põhjust siia kauemaks jääda! Kõlgutasin jalga kohalikus kohvikus kvaliteetkohvi juues ning vaatasin enda jalge ees magavat kohvikukoera. «Mõtle, kui see olekski minu elu,» ohkasin.
/nginx/o/2024/10/14/16418775t1h31c3.jpg)
Kui ma aga sellesse samasse kohvikusse uuesti sisenesin, märkasin uksel silti «Otsime baristat». Jäin seisma ja vaatasin seda, sest olen siiski ju endine baaridaam ja barista. Aga need ajad on möödas, olen vandunud korduvalt, et teenindusse ei naase ma enam kunagi ja pealegi pole mul siin ju mingit elukohta, seega jätan mõtte sinnapaika.
Mõte aga ei soovi sinnapaika jääda ning järgmisel hommikul leian end vestlemas omanikuga, keda nimetame Leoniks. Leon on minuvanune prantsuse mees, tätoveeritud ja sportlik ning kannab hoolikalt silutud signatuurvuntsi. Varem Pariisis Michelini tärniga restoranis kokaametit pidanud mees tegi aasta tagasi elus kannapöörde ning otsustas selles pisikeses kohas hoopis kohviku avada. Hetkel on ta väga hädas, kuna on kohviku ainuke barista, mistõttu ei ole tal üldse vaba aega, et hinge tõmmata ja omanikuülesandeid täita. Tunnen härrale kaasa ja näen võimalust, kuidas saaksime üksteisele kasulikud olla. Küsin kolm kõige olulisemat küsimust – kas on lootust leida tuba üürimiseks, mis on üürihinnad ja kui palju palka makstakse. Majutusega lubab härra aidata, üürid jäävad umbes 500–700 euro kanti ning palka makstakse täiskoha eest 1800 eurot neto. Üritan mitte lasta suul ammuli vajuda ja löön augusti algusest kuueks nädalaks käed. Seda, mis mind ees ootas, ei oleks osanud aga ka unes näha.
/nginx/o/2024/10/14/16418776t1h0d13.jpg)
1. nädal
Saabun tagasi Morzine'i ootusärevalt. Mul ei ole majutust, kuid hädas kohvikuboss kolib esimeseks nädalaks oma tüdruksõbra juurde ning rendib mulle välja enda korteri. Suures tänutundes saabun esimesele tööpäevale valmidusega anda endast parim, et härra ohverdused end ikka ära tasuksid. Infot on nii palju, et tunnen kuklas higiniret alla jooksmas – kas ma olen end äkki liiga hästi müünud ja liiga suure ampsu võtnud? Ma arvasin, et ma tulin lihtsalt kohvi tegema…
Selgub, et kohvikuboss on suur pedant ja ääretult detailne ning infotulv ajab mu pea valutama.
Siin on kokkuvõte teadmistest ja oskustest, mis tuleb endale selgeks teha:
- Enne iga kohvi valmistamist tuleb jahvatatud oad espressokäpaga ära kaaluda ja grammid õigeks sättida; jälgida, et kohv jookseks õige kiirusega ning vajadusel jahvatusmasinat sättida. Sõltuvalt ubade suurusest, kogusest, õhuniiskusest ja -temperatuurist tuleb aeg-ajalt jahvatusastet muuta, muidu lähevad joogid kraanikausist alla;
- kohvijookides kasutatakse kohalike lehmade toorpiima, mille rasvaprotsent on teadmata ja pudeliti kõikuv, sõltuvalt sellest, kui (de)hüdreeritud lehmad parajasti on. See viskab täiesti sassi minu vahustamisoskuse, mis niigi vajab meeldetuletamist;
- enda ümbrus tuleb pidevalt erinevate lappidega korras hoida. Roosa lapp leti, roheline laudade pühkimiseks; helehall piimavahusti, tumehall kohvimasina puhastamiseks. Arvasin alguses, et tegemist on naljaga, kuid õpin õige pea, et lappidega kohvikus nalja ei ole;
- eriti oluline on hoida kraanikausi ümbrus kuiv, sest seda ümbritsev täispuidust lett on väga kallis. Selle eest saavad kõik töötajad piki päid ja jalgu, kuigi minu meelest on eos tehtud juba väga ebapraktiline materjalivalik;
- kraanikausi kohal asetsevad kaks kraani, millest üks tuleb hoida kuuma ja teine külma vee peal, et õige temperatuuri otsimisega vett ei raisataks;
- koogiletti tuleb pühkida õiges suunas, et see vastaks roostevaba terase kiudude suunale;
- päeva lõpus tuleb üle lugeda kõik tassid (selle kohta küsides kehitavad kõik teised töötajad õlgu – ei tea, pole kuulnud, pole kunagi teinud).
☺
Ja see on alles pisiosa tööst. Lisaks tuleb meelde jätta, mitme espressoga ja millises anumas tuleb serveerida espresso, cortado, macchiato, piccolo, flat white, cappuccino, latte, mocha ja matcha. Ja need olid alles soojad joogid. Ma ei hakka isegi mainima prantsuskeelse kassaaparaadi kasutamist, inglise ja prantsuse keelse menüü ning lauanumbrite õppimist. Lähen koju rampväsinuna, pea lõhkumas uue informatsiooni salvestamisest.
2. nädal
Omanik on mulle leidnud uue üüritoa. Lootsin, et esimese nädalaga saan juba töö selgeks, kuid ükskõik kui palju ma ka ei pingutaks, jään kiirematel hetkedel hätta ja teen lohakusvigu. Kuigi omanik on siiani olnud minuga väga viisakas ja kannatlik, olen näinud, kuidas ta teistele töötajatele võib nähvata, ning ajan ennast ise perfektsionismi püüdlusega stressi.
Üheksandal tööpäeval saabubki kardetud hetk. Olen just alustanud vahetust, ülemus teeb saalis arvutitööd, kui järsku tekib jookide järjekord. Inimesi ei ole palju, kuid kõigi tellimused on erinevad – kaera latte, ekstrakuum flat white kaasa, jää-chai, kaera matcha kaasa jne. Hakkan sapsima ja palun tellimusi võtval kolleegil joogid üles kirjutada, sest ei suuda kõike suuliselt haarata. Järsku tõstab omanik pilgu, kihutab kohale, lükkab mu eest, hakkab ise kohvisid tegema ja sisistab: «Sa oled liiga aeglane, kuidas sul nii kaua aega läheb, see pole ju raske!» Astun sammu tagasi ja tardun – mis just juhtus? Seisan paar sekundit sõnatult ja vaatan kasutuna olukorda, sest ei oska midagi endaga peale hakata. Omanik käratab üle õla: «Mine tee siis midagi muud, kui sa kohvisid teha ei oska!»
/nginx/o/2024/10/14/16418777t1h680a.jpg)
Hakkan pisaraid neelates laudu koristama ja pigistan kolleegidele läbi hammaste: «Mulle aitab, ma lähen minema!» Saatusekaaslasest prantslanna, kel juba varasemast bossiga sarved ristis on, noogutab kaasa ja teatab, et siis lähme koos! Inglasest kokapoiss küsib kohkunult, et kas ma olen ikka vahetuse lõpuni. Loomulikult olen – oma töökaaslasi ma hätta ei jäta. Omanik ei lausu olukorra kohta poolt sõnagi, vaid lahkub rahulikumal hetkel kohvikust, et minna mägirattaga sõitma. Päeva lõpus tuleb ta heas tujus tagasi ja teatab, et lähme teeme ühed dringid. Vaatame üksteisele otse – kas see on vabandus või? Viskame pead kuklasse ja kuulutame: «Sina maksad.» Sellega on teema lõpetatud.
3. nädal
Ärevus on saavutanud haripunkti ning kaalun iga päev töölt lahkumist, üks kokk juba lahkub, teine peab sama plaani ning prantslanna on lõpetanud bossiga rääkimise. Ühel hommikul nutan sõbrannale, et ma füüsiliselt enam ei suuda seda tööd teha, sest stressi tõttu kannatab mu mõtlemisvõime. Ma tulin ju siia appi, mitte alandamist kannatama. Lähen otsustuskindlalt tööle, kuid märkan, et boss on kuidagi teistsuguses tujus. Ta on kannatlik, annab asjalikke näpunäited ning viskab naljagi. Mainin, et ta on täna kuidagi väga meeldiv ja lahke. «Mul on kõigest nii siiber, et mul on ükskõik! Kliendid on nii lollid!» ohkab Leon. Naeran ja kiidan, et talle väga sobib see, jätkaku samas vaimus. Otsustan veel jääda.
4.–5. nädal
Hakkan lõpuks aru saama, kuidas bossmehega suhtlema peab – tuleb lihtsalt vastata sama sarkastilise ja musta huumoriga, nagu tema seda teeb. Kui ma tema arust liiga kaua olen pausil olnud, küsib ta, kas ma lendasin juba Eestisse tagasi. Vastan, et lendasin jah, aga mingil imepõhjusel otsustasin tagasi tulla. Kui mul latte-kunst hästi välja tuleb, heidab ta pilgu tassi ja imestab – oo, kas sa pärast kella kolme oskad kohvi järsku teha või? Vastan, et jah, kohvi oskan ma teha ainult vahemikus kella kolmest kella viieni. Vastuseks saan iga kord laia naeratuse.
Kahel korral suudab härra mind siiski veel šokeerida. Esimene kord, kui räägin töökaaslastele, et pole suutnud veel kohalikust kaltsukast leida lühikesi pükse, kuhu mu tagumik sisse mahuks. Boss vaatab mind suurte silmadega ning järgmisel päeval, kui keldrist piimakastiga leti taha saabub, teatab kõva häälega: «Liiguta oma paksu p*rset!» Pööritan lolli nalja peale silmi, kuid näen eemal meie inglasest koka šokeeritud nägu, kellele tundub, et boss käibki ringi ja sõimab inimesi ette-taha paksuks.
Teisel korral oleme parasjagu leti taga kahekesi, koristan omis mõtteis, kui boss jääb mulle otsa vaatama ja lausub: «Anna oma käsi.» Vaatan teda umbusklikult ning sirutan käe kahtlevalt välja, jäädes lolli nalja ootama. Selle asemel aga lööb ülemus mind vastu labakätt. Jõllitan teda šokeeritult – kas ma sain just… laksu? Ülemus küsib mahedalt naeratades: «Kas sa tead, mille eest see oli?» Seisan tummalt nagu viieaastane, kes on just pahandusega vahele jäänud. «Sest sa avasid prügikasti kaane käega, mitte jalaga.» «Ja selle pärast sa LÕID MIND??» hüüatan segaduses. «Nojah, siis teine kord jääb meelde,» naeratab Leon edasi.
Kui hiljem olukorda töökaaslastele edasi räägin, ei tõsta ükski neiu kulmu. Jah, kõik mu töökaaslased on ülemuselt erinevate «pattude» eest laksu vastu kätt saanud. Üks isegi tunnistas, et tõesti jäi hästi meelde ja teine kord enam ei korranud sama viga. Minu rõõmuks aga saabub järgmisel päeval olukord, kus ülemus leti taga midagi kokku käkerdab, mina võidukalt talle selle eest heleda laksu lajatan: «Nüüd jääb meelde vast!»
6. nädal
Ülemus sõidab pikaks nädalavahetuseks Pariisi ja jätab kohviku meie hoolde. Töötajad teevad lõpuks suu lahti ja puistavad üksteisele südant, kuidas nad tööpäeva lõpus kodus nutnud on. Saabub täielik anarhia: keegi oma tunde õigesti kirja ei pane, töötajad tulevad hiljem ja lahkuvad varem, lapid ja kraanid on loominguliselt kasutuses, kuid töö saab tehtud ja kohvikus valitsevat rõõmsat meeleolu märkavad ka kliendid. Tõestus, et hirmuvalitsusega siiski kaugele ei jõua.
Ülemuse naastes ongi minu kuus nädalat täis saanud, mind saadetakse soojade kallistustega teele, bossmees teeb mulle veel viimase kohvi ja pakib porgandikoogi teele kaasa. Saan lõpuks ometi kiidetud ja tänatud ning vere, higi ja pisarate eest laekunud 2700 euro võrra rikkamana jätkan oma reisiselli elu. Mis Eestis on vaimne ja füüsiline vägivald, on Prantsusmaal lihtsalt armastus.
