:format(webp)/nginx/o/2018/09/06/11391935t1h9e0e.jpg)
Kunagi kaugel kooli ajal veetsin ma suure osa oma hallist argielust kirjanduse seltsis. See sai alguse kaitsemehhanismina – nagu ka kalduvus iseenda ja mind ümbritseva koletu maailma üle nalja heita. Ma ei lugenud mitte ainult selleks, et leida endale tegevust. Kui sul pole sõpru, siis võib lapse ning ka täiskasvanu eas maailm olla küllaltki tühi ja värvitu koht. Ma lugesin ka selle pärast, et see andis mulle võimaluse, vähemasti vaimsel tasandil, rännata teistesse kohtadesse ja maailmadesse.
Vahepeal tulid segava faktorina, või nii ma pikalt arvasin, takistuseks minu ja raamatute vahele arvutimängud. See oli hull aeg – eriti enne oma isikliku rüperaali saamist ülikooli teisel kursusel. Üks lauaarvuti kogu pere peale! Kas suudaks praegused generatsioonid mõista seda valu?! Valu, mis on tingitud mitte ainult dial-up internetiühenduse suhtest välismaailma vajadusega helistada valel ajal, vaid ka teadmisest, et sa pead ootama oma korda ja lootma, et isa või vend ei ole sinu salvestatut kuidagi tuksi keeranud.
Arvutimängud ja lugemine käisid mingil hetkel ka käsikäes. Kohustuslik kirjandus oli vaja läbi töötada – siis sai jälle mängida! Ja vahepeal tekkisid ajus ka seosed loetava ja mängitava vahel. Tõsi, paljud neist seostest olid suhteliselt peale surutud, aga asi seegi. Kui välja mõeldud või virtuaalne reaalsus on parem, kui tegelik elu, siis naudi seda pääsemist, kuniks seda on.
Õhulosside ehitamine ja unitustemaailmas elamine viis mu ühel hetkel uskumuseni, et minust võiks saada midagi, mis tegelikult ei ole minusuguse primaatpärdiku jaoks reaalne. Ülikoolis avastasin ma enda jaoks üsna kiiresti teadmistevaldkonna, mis mind jäägitult köitis. Köidab tänase päevani, aga enam ei ole mul naiivseid unistusi, et minusugune läbipõlenud pööbelparm kunagi midagi selles valdkonnas saavutaks. Oli, mis oli – nüüd tuleb vaikselt nurgas passida ja oma minekut oodata.
Noore ja lugemishimulise üliõpilasena olin ma oma peas valmis meisterdanud meeletu plaani sellest, mis saab edasi. Palju lugemist ja õppimist. Lõputööd ja kraadid. Vajalikud kraadid saavutatud, PhD-tase suus laes ja teadustöö lööb laineid. Kiirelt alanud plaani täideviimine päädis aga ajaliselt aeglasema ja vinduvama krahhiga. Unistus tõelisest teadusest ja akadeemilisusest asendus peagi sama halli ja räpase argimustusega, nagu see oli olnud minu lapsepõlves.
Kuraditosin aastat enesehävituslikke eluviise teadvustamata eesmärgiga lõpetada oma maised vaimsed piinad selles jumalate poolt karistuseks antud tülgastust esile kutsuvas kehalises vormis ei päädinud paraku soovitud tulemusega – ma olen ikka veel siin... Mis sai saavutatud, oli vaimne ja füüsiline läbipõlemine, lõpetamata doktoritöö mustand, loendamatu kogus teistele tekitatud valu ja ebameeldivust ning siiras viha ja enesepõlgus oma argpüksliku võimetuse ees selle kõigega omakäeline lõpp teha.
Naljakal kombel pean ma nüüd tõdema, et vaatamata enne välja toodud lugemishuvile on mul tänase päevani lugemata nii «Noore Wertheri kannatused» kui ka «Veronica otsustab surra». Ma ei tahaks uskuda, et minu argus lõpusirgel lõi välja selle pärast, et mul need šedöövrid lugemata ei jääks ... David Hume'i käsitlus enese elutee lõpetamise moraalsetest alustest sai ju loetud ...
Igatahes olen ma nüüd teadlik, et olen nõrk. Vaimus rohkem vast kui kehas, aga seda ka ainult seetõttu, et füüsist annab treeninguga taastada. Samas on selle treeningu täideviimiseks vajalik meeletu sisemine vaimne sund, seega ju see mõranenud maailmapildi mosaiigi kokku panemine jätkub veel mõnda aega. Eks ole näha ...
Akadeemilisusest on mul nüüd jäänud helged mälestused ning kaks kastitäit raamatuid, mis vajavad riiuleid. Tegelikult on raamatuid vahepeal ka juurde tulnud, aga need on hetkel kastist väljas. Et idioodi unistus täielikult meelest ei läheks, siis on akadeemilise tabureti logiseva jala alla sattumiseks pärdikule antud võimalus väheses koguses akadeemilise maailmaga siiski kokku puutuda. Õnneks aga ei ole seda liiga palju, et lollid mõtted pähe tagasi ei roniks.
Nimelt on üks akadeemiline haridusasutus leidnud endas võimekuse ja vajaduse rakendada siinkirjutajat perioodide kaupa «taaskasutatava akadeemilise kondoomina». Sellise omalaadse liigtööjõu akumuleerumise vastase kaitsevahendina – sa oled nagu Schrödingeri kassi laadne tööjõud. Sa nagu käid tööl, aga nagu ei käi ka. Juurapurikad kutsuvad seda «töövõtuks» – kohustused on peaaegu nagu päris töötajal, aga neid tüütuid töölepinguga kaasnevaid hüvesid ei ole. Ja Cthulhu olgu tänatud, et see nii on!
Kui töö on ette võetud, siis tuleb see ka täide viia. Kui on täide viidud, siis saab mingi hetk ka tasu. Aga ei ole vaja siin endale midagi ette kujutada – sa ei ole töötaja, sa oled õppeülesannete täitja. Sa oled kärbes seinal, auk vanaisa ajaloohõnguliste trussikute sääre ääres, kafkalik «eikeegi» auditooriumi pimendatud nurgas. Ja see on sama seks tunne, kui olla rõõmuava kuumade huulte poe betoonseinas.
Aga ma ei kurda! Ise valisin, ise tahtsin! Ja tõesti tahtsin ka. See annab mulle võimaluse proovida olla kasulik. Nagu huumori kirjutamine ja ettekandmine annab mulle selle ülimalt haruldase tunde, et olen veel elus.
Mul on alati naljakas, kui keegi mind stand-up-koomikuks tituleerib. Faktiliselt on see ju mingil määral tõsi, aga reaalses elus olen ma see eks-paks-tünn napsuninast humorist pensionärkoomik. See viimane oli kommentaar sotsiaalmeedias, mis mind kõnetas. Tundus nagu väga viis asi, mida oleks omal ajal saanud visiitkaardi peale panna. Ja no mine tea, äkki on hooldekodudes ka meelelahutust vaja ... Mina igatahes olen olemas!
Mulle meeldib olla «mitte keegi» akadeemilises maailmas. Väga paljud ei tea, et ma olen olemas ja jõulupeole või töötajate üritusele ei kutsusta, sest ma pole ju mingi töötaja – aga see-eest on mul teatud aja tagant võimalus tunda end elavate kirjas olijana sellega, et saan väikesele, aga kiindunud grupile jagada oma tagasihoidlikke teadmisi. Eriti äge oleks, kui ei peaks nende paganama hindamistega tegelema, aga ei ole head ilma halvata. Ja no suuliseid eksameid ma enam ei tee – see olevat sadism kuubis. Nüüd loen audikas raamatut, kuniks tulevased staarjuurajuurikad oma argumenti rahvusvaheliste organisatsioonide õigusvõimete piiridest kirja üritavad panna. Hawk thua ja kribama!
Koomikuna meeldib mulle see, et üritan teha nalja asjade üle, mis mind kõnetavad. Jama on küll selles, et nad ei kõneta paljusid teisi, aga mis sa hädaga ikka teed. Ma olen nüüdseks ka aru saanud, et ma ei oska ennast väga hästi müüa – isegi kui «Viimse reliikvia» prostituudi laul taustaks mängima panna. Seega on paslik vast keskenduda protsessi meeldivale osale – loomisele. Aga eks mingi hetk läheb kõht tühjaks ja peab hakkama välja mõtlema, kuidas viia see looming rahvani nii, et ise nälga ei jääks.
Tänapäeval raiutakse ikka seda va kõrghariduse puud ja juureldakse selle üle, kui palju üks või teine akadeemiline kraad või tase rahaliselt väärt on. Mul endal on neid haridusi kolm, aga siiani pole ühegagi eriti jõukaks saanud. See aga ei tähenda, et nad väärtusetud oleks – pigem ise olen tühisus ja kraadid siin ei aita. On sellest, mida mulle hauda kaasa panna! Või auku, kokkuhoiu mõttes!
Olles kunagi unistanud suurest lennust nii akadeemilises kui ka komöödiamaailmas, olen ma nüüdseks vast jõudnud adumisele, et tuleb kuidagi hakkama saada ja tulgu, mis tuleb. Ei saa öelda, et elukogemust vähe oleks. Pigem on mure selles, et seda kogemust on rohkem kui oskaks adekvaatselt ära kasutada. Aga eks suutmatus või suisa ikkagi tahtmatus ise lõpetada oma maised piinad on ka kogemus, mis uusi horisonte avab.
Minu unistused ei täitunud. Mis siis ikka! Loodan, et täituvad teiste omad. See oleks väga tore, sest tooks maailma värvi juurde. Ja värviline maailm on kordades lõbusam kui hall ja värvitu. Omalt poolt soovin kõigile unistajatele edu ning loodan, et trehvame veel. Eks ma kola ikka mööda audikaid ja klassiruume edasi, kui lubatakse. Ja viskan siin ja seal ka mõne nalja, kui võimalust peaks olema. Ja no muidugi istun kuskil kohvikus mõne obskuurse raamatuga ja üritan jätta endast muljet kui lugemisoskusega primaadist.
See, kas keegi minu pajatusi akadeemilisest vallast või sajatusi huumori omast ka kuulama tuleb, on juba iseasi. Eks peab ikka proovima mingit lootust kuskil hingesopis tallel hoida. Siis pidavat kergem olema. Omast käest tean ainult niipalju öelda, et lootusega elamine on kompromiss teie ja teiste vahel. Nii et lootke siis! Ja ärge laske teistel end segada!
