Copy

Kunagi kaugel kooli ajal veetsin ma suure osa oma hallist argielust kirjanduse seltsis. See sai alguse kaitsemehhanismina – nagu ka kalduvus iseenda ja mind ümbritseva koletu maailma üle nalja heita. Ma ei lugenud mitte ainult selleks, et leida endale tegevust. Kui sul pole sõpru, siis võib lapse ning ka täiskasvanu eas maailm olla küllaltki tühi ja värvitu koht. Ma lugesin ka selle pärast, et see andis mulle võimaluse, vähemasti vaimsel tasandil, rännata teistesse kohtadesse ja maailmadesse.

Vahepeal tulid segava faktorina, või nii ma pikalt arvasin, takistuseks minu ja raamatute vahele arvutimängud. See oli hull aeg – eriti enne oma isikliku rüperaali saamist ülikooli teisel kursusel. Üks lauaarvuti kogu pere peale! Kas suudaks praegused generatsioonid mõista seda valu?! Valu, mis on tingitud mitte ainult dial-up internetiühenduse suhtest välismaailma vajadusega helistada valel ajal, vaid ka teadmisest, et sa pead ootama oma korda ja lootma, et isa või vend ei ole sinu salvestatut kuidagi tuksi keeranud.

Arvutimängud ja lugemine käisid mingil hetkel ka käsikäes. Kohustuslik kirjandus oli vaja läbi töötada – siis sai jälle mängida! Ja vahepeal tekkisid ajus ka seosed loetava ja mängitava vahel. Tõsi, paljud neist seostest olid suhteliselt peale surutud, aga asi seegi. Kui välja mõeldud või virtuaalne reaalsus on parem, kui tegelik elu, siis naudi seda pääsemist, kuniks seda on.

Kommentaarid
Copy