/nginx/o/2021/09/26/14095012t1hd7db.jpg)
1865. aasta 21. oktoobri õhtul veetis trükkal Julius Wilhelm Lackner mõnusasti aega sõprade ja kaasteelistega Tallinna Mustpeade klubis, teadmata, et see on tema elu viimane päev. Kui järgmisel päeval kojamees Lackneri tema magamistoast vereloigust lebamas leiab, tabab kogu linna tõeline šokk. Kes võis armastatud trükkali tappa? Mis vandenõud turvalisena tunduvas Tallinnas tegelikult peetakse?
Aastal 1865 elas Tallinnas Preisimaalt pärit 37-aastane trükkal Julius Wilhelm Lackner, kes oli siinkandis olnud juba umbes 15 aastat. Algul tegutses ta Riias Müllersche Buchdruckerei korrektorina, hiljem tegevdirektorina kohalikus trükifirmas Lindfors Erben. Pernausches Wochenblatt kirjutas, et mees oli vallaline ja elas Langstrasse ehk Pika tänava trükikoja hoone teisel korrusel kahetoalises korteris.
Tegemist oli seltskondliku ja joviaalse mehega, kes 21. oktoobril tuli õhtul kella kümne paiku kohalikku Mustpeade klubisse, kus veetis üle tunni aja lõbusas vestluses sõpradega. Lindforsi maja kojamees tahtis teda järgmisel hommikul kell kuus äratada, aga leidis oma suureks üllatuseks, et lahti olid nii eeskojast tänavale kui ka samast kontorisse viiv uks. Kontoris kedagi ei olnud ning kojamees läks trepist üles, astudes läbi avatud ukse Lackneri magamistuppa. Seal lebas tema isand liikumatult vereloigus.
Ehkki surnu rõõmsameelset iseloomu ja eelmise õhtu lõbusat koosviibimist arvestades võis igasugune enesetapumõte olla mõistusest kaugel, tuli tunnistajatele see siiski esimesena pähe. Eelkõige seetõttu, et esmapilgul ei tundunud olevat mingeid märke võitlusest või enesekaitsest. Kõik oli tavapärases korras: laip lamas põrandal; surnukeha kõrval lebas silmusesse seotud rätik, mis näis viitavat ebaõnnestunud enesetapukatsele ja sügav sisselõige kaelas paraku õnnestunud enesetapule.
Kohale tulnud uurijad tuvastasid, et Lackner on üleni riides, kuid puudusid saapad. Lähemal uurimisel selgus, et haavu on siiski rohkem: teda oli pussitatud pähe, lõigatud läbi kõri, noahaavad olid ka rinnus. Kadunud olid uur ja sõrmused, samuti mitmed riided ja asjad. Mõrvariista ei leitud, küll aga leiti majast võõrad saapad ja püksid, mis Lackneri teenri sõnul tema peremehele ei kuulnud. Neid uuriti ja leiti, et püksid olid kaetud seest värskete väljaheidetega, väljas olid mõned vereplekid.
Kogu linn oli šokis ja kõmu päratu. Veinikaupmees Petenberg andis kohe teada, et eelmisel päeval olid kaks meest käinud kaupluses ja ostnud selli käest pika teraga noa. Sell tuvastas kiirelt ka mainitud isikud, kes leiti Voorimehe tänavalt kõrtsist: need olid halva kuulsusega ja varem karistatud Friedrich Schmul ja laitmatu nimega Julius Weinberg. Schmul kandis tapetu rõivaid ja tema juurest leiti suuremal hulgal raha. Raha ja väärisasju leiti ka Weinbergilt.
Võiks ju arvata, et asi on lihtne, sest juba esimesel ülekuulamisel tunnistas Weinberg, et pani mõrtsukatöö toime koos Schmuli ja abielunaise Pauline Moltiniga. Schmul ja kinni võetud Moltin eitasid asja jätkuvalt. Tegelikkuses aga siit alles vandenõu lahtiharutamine algas.
Tegelaste taustast
21-aastane Schmul näitas juba nooruses üles tahumatuid ja vägivaldseid jooni ning tema vanemad olnud tema vastu jõuetud. Pärast kooli läks Schmul õppima Peterburi, kuid üheski kohas ta kaua vastu ei pidanud. 21-aastane Weinberg oli kingsepa poeg ning tutvus Schmuliga Peterburis. Töötas kelnerina, kuid jäi töötuks ning hakkas pärast seda Schmuliga ringi hulkuma.
14. veebruaril 1846 Andja rüütlimõisas sündinud 19-aastane Pauline oli mölder Christian Jakobsoni ja tema naise Christine tütar. Koolis käis Rakveres, leeris Tallinnas, koolis oli andekas. Paraku kaotas ta isa, kui oli kolmeaastane ning ema oli alkohoolik, kes kupeldas oma vaevalt 15-aastase tütre neiust 20 aastat (Geni andmetel isegi 29 aastat) vanemale parkal August Moltinile. Kui Pauline ema osalusel vargusega vahele jäi, elas ta 1861. aastal üle Tallinna vanglas nurisünnituse. Karistuseks «liiderliku eluviisi pärast» mõisteti talle kiriklik patukahetsus.
August Moltinit teati samuti kui kõlbeliselt alla käinud inimlooma, kuid Pauline oli sunnitud temaga abielluma. Talle küll määrati kuus kuud vangimaja Pauline väärkohtlemise eest ja kiriklik patukahetsus, kuid välja ta sealt tuli ning asus elama peamiselt hulkurielu, Pauline õnneks peamiselt Tallinnast väljas.
Pauline oli sunnitud endale elatist teenima ning seetõttu pidi oma keha müüma, kuigi tegutses ka õmblejana. Vahekord tekkis tal ka Lackneriga. Kuna Paulinele meeldis väga lugeda krimijutte, siis hakkasid kiiresti levima teooriad, et just need on kallutanud naise kurjale teele.
Laibaga vastamisi
Politseiamet otsustas nii Paulinet kui Schmuli koos pihiisaga laiba juures preesterlikult hoiatada, mis oli toona väga levinud viis kahtlusalustega ringi käia. Pauline jäi laiba juures kindlaks, et tema asjast midagi ei tea. Kui nõuti, et ta kordaks end, astus ta surnukehale lähemale, vaatas tema pärani silmadesse ja ütles: «Mina siin ei olnud.»
Schmul peitis aga surnukeha nähes näo kätesse ja hüüatas: «Ma ei kannata surnut näha ja tunnistan kõik üles!», ja hakkas kramplikult nutma.
Siis toodi Pauline veel korra koolnu juurde, kus siis Schmul ja Weinberg seletasid, et nad asja ikka kolmekesi olid ajanud – plaan tehti kolmekesi ja Pauline oli ka tapmise ajal kohal. Pauline eitas jätkuvalt oma osalust mõrvatöös.
Linnarahvas oli ärevil ja vihane ning kuigi sel hetkel ei kehtinud eraisikute vastu surmanuhtlus, hakati seda neile kolmele nõudma. 22. oktoobril, päev pärast mõrva, olid Lindorfsi maja ette kogunenud tohutud massid. «Kui naiskurjategija politseisse sõidutamiseks välja toodi, puhkes pealtvaatajate äge pahameel. Tõusis üldine vihakisa ja paistis, nagu tahetaks kurjategijat lintšida. Hiljem õnnestus rajada läbipääs. Kuid publik ei lubanud patusel sõita ega katta nägu (mida ta üritas). Mulje sellest stseenist oli võimas ja – me ei salga – meeldiv. Publiku kibestumine, eriti viha, leiab kõige täielikuma õigustuse kuriteo ennekuulmatus iseloomus. Üks hääl, üks nõue käib nüüd läbi kogu linna – nõue, et kurjategijaid karistataks proportsionaalselt kuriteo ulatusega,» kirjutati ajalehes Pernausches Wochenblatt küüniliselt.
/nginx/o/2024/10/25/16443425t1h8243.jpg)
Mis siis toimus?
Uurimisel selgus, et Schmul oli kaks päeva enne mõrva kohanud Harju tänaval August Moltinit, Pauline meest. Too oli juttu teinud ning jalutuskäigu ajal öelnud, et tema naine tunneb meest, kellel on Pika tänaval kontor, kes elab üksi ja kel on palju raha. Moltin kutsus Schmuli naise juurde kaasa asja arutama. Järgmisel päeval Schmul läkski paarile külla ja Pauline olevat öelnud: «Lackneril on raha küll, aga seda ei saa nii kergesti kätte, tal on võtmed alati kaasas. Mees tuleb enne vagaseks teha, muidu raha ei saa.» Schmul pani ette võtta appi Weinberg.
Mõrv pidi toimuma juba sama päeva õhtul. Pauline läks ja teatas Lacknerile, et nad kohtuvad õhtul oma randevuuks, Schmul ja Weinberg jäid tänavale valvesse. Lackner läks Mustpeade majja, Moltin juhatas vandeseltslased sel ajal üles sahvrisse peitu. Sahvrist leiti õlut ja joodi see üheskoos ära. Esimene plaan oli kokku keerutada käterätikud ja paisata ohver maha. Lõpuks jäi aga peale plaan mehele kardina tagant kallale hüpata, seejuures pidi Weinberg pussiga andma. Pauline ootas magamistoas. Nii ka läks – kui Lackner paha aimamata koju jõudis ja magamistoa poole suundus, ründasid kardina varjust teda Schmul ja Weinberg. Puss välkunud just Weinbergi käes, samas kui Schmul ohvrit kinni hoidis. Lackner suri saadud haavadesse pea silmapilkselt. Kurjategijad võtsid kaasa raha ja muid asju ning öö varjus mindi laiali.
Weinberg ja Schmul läksid läbi Väikese Rannavärava Narva promenaadile, kus jalutades omavahel saagi ära jagasid ning suundusid siis Schmuli poole ööd veetma. Weinberg ei saanud oma sõnul sõba silmale ja ajas juba kaheksa paiku Schmuli üles. Koos läksid mehed Voorimehe tänava kõrtsi, kus mõrtsukatööst juba räägiti ning kurjategijad said aru, et on kohe-kohe vahele jäämas.
Uurijatele rääkis Pauline lõpuks, et soovis lahti saada tegelikult oma abikaasast ning et Lackneri tapmise mõte oli hoopiski hulkurist abikaasa Augustil. Nimelt olevat Schmul lubanud pärast Lackneri vagaseks tegemist ka Augusti tappa ning saagiks saadud rahaga avanenuks Paulinel võimalus Riiga kolida. Oma sõnade järgi oli August Paulinele vastik ning selles ei maksa kahelda, arvestades, mis asjaoludel noor tütarlaps selle mehega kokku oli sunnitud hakkama.
Kohus
7. veebruaril langetas raad otsuse: Schmul ja Weinberg saata kõigi õiguste äravõtmisega raskele sunnitööle vastavalt 20 ja 15 aastaks, ja selle aja möödumisel asumisele Siberis. Pauline Moltin saata kõigi õiguste äravõtmisega ja pärast kaagil näitamist 13 aastaks ja neljaks kuuks raskele sunnitööle vabrikutes ja selle järel eluaegsele asumisele Siberis.
August Moltinile jäeti peale kahtlus, et ta asjast teadis ja ei takistanud. Kohus jättis kogukonna otsustada, kas teda ära tõugata või mitte. See oli Vene nuhtlusseaduse eripära: kui ei suudetud piisavalt süüd tõendada, jäeti kogukonnale võimalus kahtlusalusest sel viisil vabaneda. Rakvere kogukond otsustaski August Moltini välja tõugata ning ka tema saadeti selle peale Siberisse.
Raamatus «Trükkal Lackneri tapmine» on kirjeldatud, kui rusutud olekus olid kohtusaalis Schmul ja Weinberg ning kui lõbusalt üleolev Pauline, kuid arvestades, mida see õnnetu naine oli pidanud terve oma elu üle elama, siis pole see imekspandav. Kergemeelsust näidanud Pauline üles ka kaagile viimise ajal, mis ärritas kohale tulnud suurt rahvasumma, eriti seepärast, kuna Schmul ja Weinberg olid täiesti rivist väljas ning täis kahetsust.
«Seevastu täiesti arusaamatu, oma tooruses elajalikkuseni küündiv muretus vahendi valikul, täielik muretus, mis avaldub selles, et isegi kuriteo jälgi ei katsutud kustutada ega ettevaatuse varal paljastamisest pääseda, laseb end seletada üksnes tollesama kergemeelega, mida oleme katsunud kirjeldada nii mõnegi kurjategija, eriti aga Pauline Moltini iseloomujoonena,» tõdeb raamatu «Trükkal Lackneri tapmine» autor trükise lõpulausena.
Lackneri mõrv 1865. aasta oktoobris peegeldas kogu ajastu sotsiaalset ja kultuurilist olukorda, kus vaesus, vägivald ja ebaõiglus olid omavahel tihedalt seotud. See traagiline lugu paljastab, kuidas elu keerulistes oludes võib viia äärmuslikult kuritegelikule teele ning kuidas üks noor neiu, Pauline Moltin, seisis silmitsi nii saatuse kui ühiskonnas valitseva ebaõiglusega. Sügavas vaesuses ja mehe autoriteedi all elanud Pauline lugu esitab küsimusi identiteedist, armastusest ja üleelamisest, samuti naiste positsioonist ühiskonnas.
