/nginx/o/2024/10/25/16442367t1h449b.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/08/21/15539618t1hf59c.jpg)
Oma seiklust alustasin Tallinnast koos pika vahemaandumisega Istanbulis. Seejärel lendasin edasi Kasahstani. Riiki, mille kohta olin varem kuulnud ainult läbi kuulsa Borati huumori, ehkki paljude pettumiseks ei filmitud komöödiat Kasahstanis, vaid Rumeenias ja Ameerika Ühendriikides.
Teisalt aga on see riigile siiski toonud palju kuulsust ning Kasahstani turismiorganisatsioongi on hakanud oma kampaaniates kasutama filmifraasi «Very nice!». Nägemaks, kui «very nice» see riik on, maandusin riigi pealinnas Astanas.
Astana – veider suurlinn keset steppi
Astana, mis 2022. aastani oli tuntud Nur-Sultani nime all, on Kasahstani pealinn alates 1997. aastast. Varem oli pealinn lõuna pool asuv Almatõ, kuid president Nursultan Nazarbajev otsustas viia pealinna põhja poole. Futuristliku ja eklektilise arhitektuuri, kiirelt tühja steppi kerkinud pilvelõhkujate ning pealinna staatuse ootamatu nihutamise tõttu on CNN ühes artiklis nimetanud Astanad üheks maailma veidraimaks pealinnaks.
/nginx/o/2024/10/25/16442370t1he8fd.jpg)
Linna südames asub Baitereki torn, mis sümboliseerib Kasahstani iseseisvumist 1991. aastal. Linnas on palju hiiglaslikke kaubanduskeskusi, pilvelõhkujaid ja avaraid parke, millega see meenutab Euroopa metropole. Kui Astana avastamiseks on vaid üks päev, soovitangi külastada Baitereki torni ning otse selle ees paiknevat kuulsat püramiidikujulist kaubanduskeskust Han Šatõri, mille hiiglaslik 150 meetri kõrgusele küündiv klaasist telgikujuline struktuur avati 2010. aastal.
Järgmisel päeval ootas mind ees 24-tunnine rongisõit Almatõsse. Sõit, mis ei unune iial.
Minu elu pikim rongisõit
Rongipileti soetamise hetkel, mis oli umbes kaks nädalat enne reisi, selgus, et kõik piletid on välja müüdud. Reisigruppides surfates soovitati aga siiski rongipileti soetamiseks mõeldud veebilehte pidevalt uuendamas käia, sest kuuldavasti leiduvat piletist loobujaid. Autentse elamuse saamiseks jahtisin platskaardikohta ning paari päeva möödudes õnnestuski mul see pilet hankida.
Minu 17-eurone pilet sisaldas kohta nari ülemisel korrusel sinna juurde kuuluva voodipesuga. Istukil olla polnud võimalik, sest voodipealse ja katuse vahe oli umbes pool meetrit, aknaid avada ei saanud ning kuna suviti on Kesk-Aasias meeletu leitsak ja vagunis puudus konditsioneer, oli õhk terve sõidu vältel seisev ja kuum.
/nginx/o/2024/10/25/16442373t1hacbc.jpg)
Õnneks tegi rong pea iga tunni järel peatuse ja nii oli siiski võimalik õues ringi käia ning kioskitest süüa-juua osta. Rongis käis aeg-ajalt ringi ka teenindaja, kes ratastel kärul kitsas vahekäigus pirukaid ja karastusjooke müüs.
Räsituna, kuid kogemuse võrra rikkamana jõudsin järgmisel päeval siiski Almatõsse, mis on pika ajalooga linn. Alates rajamisest 1854. aastal on see olnud oluline kaubanduskeskus, mida on mõjutanud nii Venemaa, Hiina kui ka kohalike hõimude kultuur.
Almatõ ja imekaunid maastikud
Veetsin Almatõs mitu päeva, avastades linna ja selle ümbrust. Suur Almatõ järv on mägijärv, milleni jõudmiseks tuli küll päev otsa matkata, kuid mis oli seda vaeva väärt, sest nii ilusa kristallselge sinise veega järve pole ma näinud veel kusagil. Järv asub 2511 meetri kõrgusel ning varustab Almatõ linna joogiveega.
Almatõ ümbruses paiknevad Kolsai järved pakkusid vaheldust oma roheliste niitudega, mida ümbritsesid võimsad mäed, ning Šarõni ja Musta kanjoni massiivsed kivivormid olid justkui Kuu pealt pärit. Eriti meeldejääv oli Šarõni kanjon, mis meenutas USA Suurt kanjonit, kuid oli palju vaiksem ja puutumatum. See kanjon on umbes 12 miljonit aastat vana ja sellel on sarnane geoloogiline struktuur nagu suurtel kanjonitel USAs.
/nginx/o/2024/10/25/16442368t1h75f1.jpg)
Kasahstanist jätkasin oma seiklust kuuetunnise bussireisiga Kõrgõzstani pealinna Biškekki.
Piirikontrollis pidin bussi pealt koos pagasiga maha astuma. Huvitavaks tegi protseduuri asjaolu, et keegi ei teadnud, kas sama buss meid teisel pool ka ees ootab või mitte. Õnneks olin meelde jätnud mõned kaasreisijad ning tõttasin neile järele. Lõpuks siiski buss saabus ja meiegi reis võis jätkuda.
Biškekist alustasin kolme päeva pikkust ekskursiooni, et avastada Kõrgõzstani loodusimesid – Kõrgõzstan on looduse poolest üks minu lemmikriike.
Ürgne loodus ja külalislahked nomaadid
Kõrgõzstanis on säilinud nomaadikultuur. Minu seiklus viis mind väikeses kaubikus mägiteedel hüpeldes Altõn Arašani, mis kõikidest sihtkohtadest terve reisi vältel ka kõige eredamalt meelde on jäänud. Seal ööbisin traditsioonilises jurtas, mis on olnud nomaadide eluasemeks sajandeid. Jurta on suur telk, mis on ehitatud nii, et seda saab kiiresti kokku ja uuesti püsti panna, võimaldades nomaadidel liikuda vastavalt hooajale. Nomaadipere pakkus maitsvaid pelmeene (mida kohalikud kutsuvad mantõ’deks) ja hobusepiima – kumõssi –, mis on seal traditsiooniline jook.
Altõn Arašani («kuldne allikas») on ammusest ajast peetud tervendavaks paigaks. Siin suplesin imelises kuumaveeallikas, sõitsin hobustega maalilistel maastikel ja ühe nomaadipere viieaastane tütar õpetas mulle kirgiisi keelt.
/nginx/o/2024/10/25/16442372t1hbd05.jpg)
Erilist muljet avaldasidki mulle lapsed, kes olid juba väga noorelt iseseisvad ja osavad kõiges, mida nad tegid – hobustega ratsutamisest kuni koduste tööde ja traditsiooniliste laulude laulmiseni. Ei mingeid nutitelefone ega muid kaasaegseid vahendeid või mänge.
Pärast looduses veedetud päevi naasin Biškekki, kus oli veel külastamata linna suurim turg, mis oma kaootilisuses meenutas Siiditee ajastut, mil kaupmehed siit läbi rändasid, vahetades eksootilisi kaupu, nagu vürtsid, tee, puuviljad. Kindlasti tasub proovida ka Kõrgõzstani traditsioonilist kõva juustu (kurt). See on sageli soolatud, mis annab sellele iseloomuliku maitse. Neid juustupallikesi müüakse Kesk-Aasia turgudel suurtes kottides ja igas variatsioonis, sh ka näiteks suitsutatud, tšilliga jps.
Oš – Siiditee pärl
Oš on üks Kesk-Aasia vanimaid linnu, mille ajalugu ulatub üle 3000 aasta tagasi. Linn oli oluline kaubanduskeskus Siiditee ääres, mis ühendas ida ja läänt. Ka Ošis on võimas turuala, täis vürtse, kangaid ja värvilisi suveniire. Ošis veetsin päeva, nautides kauneid linnaparke ning uudistades põnevaid ajaloolisi kohti, sealhulgas kuulsat Õnnekivi (Suleimani mägi), mis on tuntud kui püha koht, kuhu inimesed lähevad sellelt kivilt liugu laskma, uskudes, et nii mõnigi nende soov täitub. Suleimani mägi on UNESCO maailmapärandi nimistus ja seda peetakse Kõrgõzstani vasteks Mekale.
/nginx/o/2024/10/25/16442369t1h5cd7.jpg)
Soovid soovitud, suundusin edasi Usbekistani. Et pääseda selle pealinna Taškenti, tuli esmalt minibussiga ületada piir Andijoni linnani (kaks tundi sõitu), kus oli mõned tunnid vaba aega. Seejärel jätkasin oma teekonda rongiga Taškenti (kuus tundi). Võrreldes oma esimese Kesk-Aasia rongielamusega oli seekord tegemist tõeliselt kaasaegse rongiga, mille koosseisu kuulus ka korralik restoranvagun. Kui esimesel korral avanes rongiaknast peamiselt savanni- ja stepilaadne lage maastik Kasahstanis, siis nüüd ei suutnud ma kaamerat käest panna, kuna maastikud olid uskumatult maalilised ja mägised.
Taškent – Usbekistani kaasaegne pealinn
Taškent üllatas mind oma modernsusega. See on olnud Usbekistani pealinn alates 1930. aastast. Eriti paistsid silma linna metroojaamad, mis on täis ajalugu – need ehitati Nõukogude ajal mitte ainult liikluse hõlbustamiseks, vaid ka tuumasõja korral kaitseks. Iga jaam on kui kunstiteos, kaunistatud marmori ja mosaiikidega. Metroojaamad olid strateegilised kohad, sest Taškent oli 1966. aasta maavärinas peaaegu täielikult hävinud ja seega tuli linna infrastruktuuri nullist üles ehitada. Taškendi turg sarnaneb teiste Kesk-Aasia turgudega – kaootiline, täis elu- ja värvikirevust.
/nginx/o/2024/10/25/16442371t1h5893.jpg)
Taškendis võtsin osa tuurist, mis viis mind Amirsoy mägikuurorti, kus sõitsin kolme kilomeetri pikkusel köisraudteel. Samuti külastasin Chimgani mägesid, kus sain sõita ka nõukogudeaegsel köisraudteel, ning Charvaki veehoidlat.
Kaks nädalat ja kolm stan-riiki pakkusid mulle meeldejäävaid seiklusi kogu eluks!
