JÕUKAS, KUID KAITSETU HISPAANIA ⟩ Miks on seal üleujutuste tõttu nii palju inimesi surma saanud?

Christin Krassajakirjanik

5. november 2024, 19:51

Praegune katastroofiline üleujutus Hispaanias, mille tõttu elu on kaotanud vähemalt 214 inimest, on tõstatanud küsimusi Euroopa valmisoleku kohta toime tulla üha sagedasemate ja intensiivsemate äärmuslike ilmastikuoludega.

Tavaliselt päikesepaistelise Hispaania linnad ja maapiirkonnad on uppunud veemassi alla, teed on hävinenud ja kogukonnad on leinas. Avalik pahameel kasvab: miks viis arenenud ja jõuka riigi hästi prognoositud üleujutus nii suure hulga inimkaotusteni?

Pikka aega on kliimakriisi käsitletud justkui kauge probleemina, mis puudutab peamiselt vaesemaid riike lõunapoolkeral. Kuid Euroopal tuleb nüüd tõele näkku vaadata – äärmuslik ilmastik, mida võimendab fossiilkütuste jätkuv põletamine, ei arvesta riigipiiride ega majandusliku jõukusega. Kliimamuutuse tagajärjel sagedasemaks muutunud tormid, kuumalained ja üleujutused nõuavad tegevust ja valmisolekut igal tasandil.

Kui tugevamad üleujutused muutuvad paratamatuks, peab iga Euroopa riik küsima, kas nende hädaabisüsteemid on tänapäeva kliimaohtude jaoks valmis.

Klimatoloog Friederike Otto, kes on organisatsiooni World Weather Attribution (WWA) kaasasutaja, leiab, et teadlased on selle probleemi olemasolust juba pikka aega olnud teadlikud. WWA asutati eesmärgiga ühendada kliimateadus ja avalik teadlikkus, sidudes konkreetsed ilmastikusündmused kliimamuutustega. Hispaania hiljutiste üleujutuste esialgne analüüs näitab, et kliimamuutused suurendasid vihmasadude intensiivsust umbes 12% võrra ja muutsid sellised tugevad vihmad kaks korda tõenäolisemaks.

Klimatoloog Friederike Otto (paremal). Foto: Georg Wendt / dpa / picture-alliance / Scanpix

Sideaugud: prognooside ja valmisoleku erinevus

Kuigi Hispaania üleujutusi prognoositi täpselt ja õigeaegselt, tekkis olulisi probleeme ohu tõhusas edastamises avalikkusele. Erinevalt riikidest, kus hoiatussüsteemid pakuvad selgeid juhiseid evakuatsiooni ja varjumispaikade kohta, ei olnud paljud Hispaania elanikud selle täielikust tõsidusest teadlikud enne, kui oli juba hilja. Ja nii juhtuski, et paljud ei jõudnud oma kodudest õigeks ajaks lahkuda. 

Sarnaseid juhtumeid on täheldatud ka Saksamaa 2021. aasta üleujutustest, kus elanikel jäi vajaka kriisikäitumise teadmistest.

Hädaabiteenistused ja kohalikud omavalitsused: esimene kaitseliin

Kohalikud omavalitsused ja hädaabiteenistused on äärmiselt olulised kanalid, mille kaudu jõuab üldse info inimesteni, kuid Hispaania hiljutine kogemus näitas selgelt, kui nõrgaks ja kohati kaootiliseks võib see side muutuda, kui puuduvad piisavad ressursid ja ettevalmistus.

Valencias, mis sai üleujutustest kõige rängemalt pihta, oli sealne erakorralise abi üksus aastate jooksul tasapisi laiali saadetud, osalt rahastuse vähenemise ja osalt süsteemi ümberkorraldamise tõttu. Kui hädaolukord kätte jõudis, polnud linnal piisavalt valmisolekut ega reageerimisvõimekust, mis jättis paljud elanikud teadmatusse. Vähene koordineerimine tähendas, et hoiatused anti küll edasi, kuid ilma selgete tegevusjuhisteta, kuhu inimesed peaksid minema või mida tegema, et end kaitsta. Paljud jäid oma kodudesse või isegi maa-alustesse parklatesse tulvavee kätte lõksu.

Tõhus hädaabi ei tähenda ainult prognoosi teadmist, vaid ka avalikkuse teadlikkuse tõstmist ja reageerimisplaanide koordineerimist evakuatsioonide ja ohutusprotokollidega.

Ilmastikuohtudele reageerimise süsteemide järjepidev nõrgenemine tähendab ka seda, et sageli on selle probleemiks ka piisava tehnika või vastavate koolituste puudumine. Pideva valmisoleku ja personali regulaarsete koolituste asemel on ressursid paljudes kohtades suunatud muudele valdkondadele, jättes kriitilise reageerimise süsteemid vaeslapse rolli.

Valencia juhtum näitab laiemat probleemi, kus kohalike kriisisüsteemide rahastuse ja pideva valmisoleku puudumine muudab linnad äärmuslike ilmastikutingimuste suhtes aina haavatavamaks. Kui erakorralise abi üksus oleks olnud täielikult varustatud ja toimiv, oleks võinud ennetavalt paigaldada tõkkeid üleujutuste ärahoidmiseks, saata päästetöötajaid kriisipiirkondadesse ja edastada elanikele selged juhised. 

29. oktoobril tabas Valencia piirkonda ilmastikunähtus DANA (kõrgmäestiku isoleeritud depressioon). Tegemist on ilmastikunähtusega, kus külm õhumass kõrgel atmosfääris eraldub ümbritsevatest õhumassidest, põhjustades tugevaid vihmasadusid ja äkilisi üleujutusi, eriti Hispaanias ja Vahemere piirkonnas. Foto: CHEMA MOYA / EPA / Scanpix

WWA uuringud on analüüsinud üle 30 laastavat üleujutust kogu maailmas, millest peaaegu kõigi puhul oli vihmasadu hästi prognoositud. Kuid korduvalt on kohalikud süsteemid näidanud võimetust tõlkida need prognoosid tõhusateks tegevuskavadeks kogukondade jaoks. Tõhus hädaabi ei tähenda ainult prognoosi teadmist, vaid ka avalikkuse teadlikkuse tõstmist ja reageerimisplaanide koordineerimist evakuatsioonide ja ohutusprotokollidega.

Õppimine Hispaania juhtumist: investeerimine vastupidavusse ja taristusse

Euroopa praegune lähenemine katastroofide rahastamisele keskendub suuresti taastamisele, mitte ennetusele. ELi fonde jaotatakse sageli alles pärast katastroofi, et puhastada ja uuesti üles ehitada. Kuid klimatoloogid väidavad, et investeeringud peavad pöörduma ennetavate meetmete suunas. Rohkem rahastust tuleks suunata vastupidava taristu, näiteks haljasalade loomisele, lammide taastamisele ja linnapiirkondade kavandamisele nii, et need suudaksid vett imada, mitte tagasi tõrjuda. Kogu Euroopas on jõed kanaliseeritud ja «maa kaetud», mis suurendab linnade vastuvõtlikkust kiirüleujutustele. Üleminek rohetaristule looks jõgedele ruumi, et need saaksid kõrge veetaseme ajal laieneda, vähendades riski tihedalt asustatud aladele.

Üleskutse riigijuhtidele

Praeguse globaalse soojenemise tasemel, mis on 1,3 kraadi, on Hispaanias kogetud katastroofilised üleujutused tõenäoliselt üha sagedasemad ja rängemad. Kui globaalne temperatuur tõuseb eeldatavalt 2100. aastaks 3 kraadini, peab Euroopa võtma senisest proaktiivsema lähenemise, mitte ainult kliimameetmete poliitikate rakendamisel, vaid ka hädaolukordadele reageerimise strateegiates, mis integreerivad kliimariski igas linnaplaneerimise ja regionaalpoliitika aspektis.

Valitsused peavad oma taristut vastupidavamaks kujundama – alustades vett imavate linnapiirkondade loomise ja regulaarse kogukonnaharimisega. Sadu elusid kaotanud tragöödia Hispaanias tuletab meelde, milline on ükskõiksuse hind. Kui Euroopa on seni pigem uskunud, et kliimakriis jääb kaugele, siis hiljutised sündmused on näidanud, et ükski piirkond pole sellest immuunne, ja tõsisteks meetmeteks on viimane aeg.

Allikad: BBC, AP News, Al Jazeera, MiraSur School, Global-Regulation