Copy

Käes jälle sügisaeg ning kellad keeratud. Ööpimeduse varjud saabuvad nüüd varem. Me pealinna vanas südames on tallel kabuhirm ja murevared.

Kas tõesti hakkab vanalinn getostuma? Sellise murega pöördus riigimeedia ruuporitesse murelik vanalinna elanik, kes oma kodukandis end enam turvaliselt ei tunne. Koos sügissumeduse ja kellakeeramisega on vanalinna kitsastele uulitsatele ja tänavanurkadele taas ilmunud vanakooli «getostajad» – lällavad joodik-joodeldajad, noortekambad ja ööelu glänts-glamuuri jahtiv mimmumaffia. Kogu selle tohuvapohu keskmes tundub parlamentaarse kultuurikomisjoni haukumine Estonia juurdeehituse kritiseerijate «mitte-ekspertsuse» kohta tühine populism ja odav promo oma inimeste raporti koostamisele saamiseks. Aga tagasi getosse!

Vanalinna elanike muredest on räägitud ka varem. Sai ju kurikuulus «kärakamüügi kärepiirangki» paika pandud selleks, et kuidagigi taltsutada ja korrale kutsuda vanalinna öölokalidesse kogunevaid ja oma eksistentsiga teatud osa inimkonnast häirivaid ööelukaid. Kurb tõsiasi on muidugi see, et kurikuulus piirang tekitas probleeme juurde – mitte ei pakkunud neile lubatud lahendust. Ega siis peatäis sellepärast võtmata ei jää, et mingi politruk ei luba lokaalis pitse teha ja promillikiimlust arendada. Nagu juba tuntud telenäod teadsid onuheinolikult meile öelda, siis viis viina on mehe mõõt!

Kommentaarid (1)
Copy