Copy

1935. aasta septembris vapustas Virumaa Paasvere valda ja kogu Eestit veretöö, mis paistis oma metsikuse poolest silma isegi toonasel rahutul ajal. Johannes Senkel, 31-aastane endise metsapühaku ja palvevennana tuntud külamees, pöördus oma perekonna vastu kõige õõvastavamal moel. Kui esialgu oli tegemist palvevennaga, keda külarahvas isegi pühakuks pidas, siis aja jooksul muutis alkohol tema iseloomu nii, et ta hakkas terroriseerima omaenda lähedasi. Isa Kaarel pääses mitmel korral poja tapmiskatsete käest eluga, kuid ema Mai Senkelil, kes elas pidevas hirmus ja oli sageli sunnitud naabrite juures ööbima, sama õnne ei olnud.

Moora külas elasid väiketalupidajad, perekond Senkelid. Neil oli 31-aastane poeg  Johannes, kes oli juba ammu küla peal oma metsiku loomu tõttu kuulsaks saanud. Asi oli suisa nii hull, et 57-aastane ema Mai ja vend ööbisid suurest hirmust sageli naabrite juures, olles sunnitud kodutalust lahkuma. Nii oli ka sel ööl – ema oli poja kartuses ööbinud naabrite juures, kuid hommikul oli siiski sunnitud koju pöörduma, et kanu sööta.

Johannes oli samal hommikul ilmunud koju joobnud peaga. Ta heitis puhkama, kuid ärkas mõne aja pärast üles. Mingil põhjusel haaras ta jahipüssi ja ema, kes parasjagu uksest sisse astus, et vaadata, kas poeg on juba koju tulnud, sai kaks kuulihaava. Neist üks purustas käe, teine paraku osutus rinnas surmavaks.

Kommentaarid (3)
Copy