Arengupsühholoogid on laste ja lapsevanemate suhteid uurinud aastakümneid, kuid soolist tasakaalu selles vallas pole ollagi – kuigi 50 protsenti lapsevanematest on isad, tegelevad kasvatusuuringud 99 protsendi ulatuses emadega.
Kuni möödunud sajandi 1960ndateni suhtusid lastepsühholoogid isa-lapse suhtesse kui ebaolulisse, lapse füüsilise ja vaimse tervise seisukohalt tähtsusetusse materjali. Niikuinii olid isad kogu aeg tööl või sõjas, laste jaoks aega polnud. Siis lõi lõkkele seksuaalrevolutsioon, naised viskasid rinnahoidjad lõkkesse ning kolisid kättevõidetud vabaduse märgiks kodust palgatööle. Paratamatult pidid isad hakkama lastele senisest rohkem tähelepanu pöörama. Tol ajal tekkinud nn uut isadust iseloomustab kõige paremini 1971. aasta foto David Bowiest, kuidas ta, laia äärega kübar peas, pikad juuksed lehvimas, lükkab tänaval titekäru oma kolmenädalase pojaga.
:format(webp)/nginx/o/2024/11/08/16473409t1h7c84.jpg)
/nginx/o/2023/06/02/15365716t1h30cf.jpg)
