/nginx/o/2024/11/15/16486193t1hb090.jpg)
/nginx/o/2023/06/02/15365716t1h30cf.jpg)
Lapsevanemate ja pedagoogide seas on maad võtmas nõutus ja paanika: kuidas suhtuda lastesse, kes käivad ringi jänesemaskis, karglevad nagu rebasekutsikad ja kipuvad mänguväljakul teisi lapsi hammustama. Need on furry’d – inimesed, kes mängivad, et nad on loomad, ning mõnikord, äärmuslikel juhtudel, tunnevad ka päriselt, et nad ongi inimkehasse sündinud loomad.
Kas tegemist on pullivendade, tähelepanunäljas ekstsentrikutega või ebanormaalse arenguhäirega?
Eesti avalikkusse on lood veidratest mõmmikutest linnapildis ilmunud alles sel aastal, tegelikult aga märgati esimesi furry’sid San Franciscos ja Torontos juba 1980ndatel. Sellest ajast tunnevad eestlased furry’de maailma Mõmmibeebi, Karu-Kati ja Karu-Mati, Rebase-Reinu ja Leopoldi kaudu.
Algselt olid need, kes sisustasid oma vaba aega mõne loomana, kahekümnendates eluaastates noored täiskasvanud, pigem meessoost, valged, keskmisest paremate õpitulemustega (ligi pooled neist olid üliõpilased). Nad tundsid huvi teaduse, arvutite ja videomängude, ulme, fantaasia ja anime vastu. Nii kirjutatakse furry’de subkultuuri käsitlevas teoses «Furscience, A Decade of Psychological Research on the Furry Fandom».
Furry’de seas on seitse korda suurem tõenäosus, et nad peavad end transseksuaaliks, ja umbes viis korda suurem tõenäosus, et nad ei pea end heteroseksuaalseks. Furry’de kogukonnal on omad tavad, stiil, märgisüsteem, käitumine, moraal – reeglina on furry’d heatahtlikud ja eelarvamustevabad, nagu ühelt pehmelt mänguasjalt eeldakski.
Neil on omad veebilehed ning peod-festivalid. Tänavu Eestis toimunud FurFestil oli 155 osalejat – hulk, mis teeb silmad ette nii mõnelegi suveüritusele.
Neil on oma spetsiifiline spordiala – kvadroobika – kus õpitakse neljal jalal kappamist, hüppamist ja sabakeerutamist.
Neil on isegi oma teadusharu – furscience: sotsiaalteadus, mis uurib antropomorfset identiteeti. Interdistsiplinaarne uurimisrühm on uurinud furry’sid ja teisi fännigruppe üle 15 aasta, furry’de identiteedi arengut, stigmatiseerimist ja seda, mis tõmbab inimesi ühinema selle mängulise subkultuuriga. 2023. aastal ilmus neilt eespool nimetatud põhjalik teatmeteos «Furscience».
Antropomorfia-projekti juhtiv analüütik psühholoog Courtney Plante ütleb, et põhimõtteliselt on furry’d samasugused fännid, nagu näiteks Star Treki või mõne spordivõistkonna fännid, kes samuti aeg-ajalt kannavad näomaalinguid ja imelikke parukaid ning puhuvad staadionil pasunaid.
«Ei ole olemas ühte «õiget» viisi, kuidas olla furry, nagu ei ole ka ühte «õiget» viisi, kuidas olla millegi muu fänn,» ütleb Plante.
Furry’de karvastes ridades leidub hulganisti kunstnikke, kirjanikke, kostüümikunstnikke ja muusikuid. Rohkem kui pooled furry’d tegelevad kujutava kunsti või kirjutamisega. Loomingulisus on üks tunnusjooni, mis muudab selle kogukonna teistest fänniliikumistest põnevamaks – selle asemel, et passiivselt fännisisu tarbida, mõtlevad furry’d ise asju välja.
Põhjus, miks furry’de kogukonnas on keskmisest rohkem LGBT liikmeid, on see, et liikumine sai alguse linnades, kus on traditsiooniliselt olnud tugevad ja toetavad geikogukonnad – furry’de «loomaaed» on algusest peale olnud turvaline koht, kus kogukonnaliikmed ei pea kartma, et neid hukka mõistetakse. Avatus ja kaasamine on furry-kogukonna kesksed tugisambad. See kõik käib suurte inimeste kohta. Lastega on asi natuke teine.
Kui teie laps näppab vanaema vana hõberebaseboa küljest koheva saba ja hakkab kiisumaskiga koolis käima, siis võiks vanem mõned asjad enda jaoks läbi mõelda.
Kui laps tunneb huvi ja/või otsustab hakata furry’ks, võib ta sattuda kiusamise ohvriks nii tänaval kui ka internetis – ja seda ongi juhtunud, kinnitavad Eesti furry’d. Ja vastupidi – paljud furry’d on kogenud varem koolikiusu või perevägivalda ja enda kujutlemine kellegi teisena aitab raskeid mõtteid eemale peletada. Kui laps tunneb end kaitsetuna, miski tekitab temas ärevust ja hirmu, on tal lihtsam kaduda alternatiivsesse reaalsusesse, pugedes pehmesse kaitsvasse lõvinahka.
Õpetajad ja vanemad peaksid olema tähelepanelikud, kuid mitte liiga kriitilised. «Te ei tohiks üle reageerida või last naeruvääristada,» kirjutab laste kaitseks loodud brittide veebileht Safer Schools. Oluline on luua neile turvaline, usaldusel põhinev keskkond, kus nad tunnevad end teie kui lapsevanema ees mugavalt. Samas ei maksa koduse furry nõudmistega ka liiga palju kaasa minna, süüa tuleks ikka laua ääres, mitte nurgas koerakausist, ja kuigi furry «väike karupeake on karutarkust täis», nagu laulis Mõmmibeebi, käidagu koolis ikka kooliriietega ja kaaslaste peale klähvimine ei ole hea mõte.
Uuringud näitavad ka, et kehastumine kellekski teiseks, näiteks osavaks ja julgeks pantriks, võib hõlbustada suhtlemist ja suurendada sotsiaalset enesekindlust – sellest on väga paljudel vajaka.
On normaalne, et noored väljendavad end riietumise kaudu. Furry’de punkaritest emad ja hipidest vanaemad tegid seda ka. Tähelepanelikuks peaks muutuma siis, kui huvi ümberkehastumise vastu muutub ebatervislikuks kinnisideeks, põgenemiseks reaalsuse eest või kui see tegevus võib noore inimese potentsiaalselt ohtu seada.
Mida teha, kui laps hakkab saba kandma?
- Oluline on jääda mõistvaks, isegi kui sa ei suuda mõista, miks see su lapse huvi äratab.
- Tee ära oma kodutöö: tutvu erinevate foorumite ja terminitega, mida furry’de kogukond kasutab, et sa oskaksid konteksti panna, mida su laps räägib.
- Arutle lapsega interneti turvalisuse üle. Tuleta talle meelde, et kõik, kellega ta internetis suhtleb, ei pruugi rääkida tõtt selle kohta, kes nad on, ja rõhuta olulist erinevust furry väljanägemise ja tegeliku isiku vahel. Rõhuta, et ta ei jagaks isiklikku teavet või midagi sellist, mille pärast ta hiljem tunneks ebamugavust.
- Veendu, et su laps teaks, kellega rääkida ja mida teha juhul, kui keegi võõras võtab temaga ühendust.
- Kui su laps on liitunud furry’de rühmaga, kaalu sina liitumist lapsevanemate rühmaga, kellel on tekkinud samasuguseid küsimusi, ja arutage omavahel neid teemasid.
Allikas: oursaferschools.co.uk
