/nginx/o/2024/11/15/16487042t1hcc5b.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
Microsoft on selles süüdi, et Ameerika omapärasemaid looduskohti on enamikule kättesaamatu.
Selle ajani aastal 2009, mil USA tarkvaragigant tuli välja operatsioonisüsteemiga Windows 7, teadsid The Wave’i ehk Laine-nimelisest piirkonnast Utah’ ja Arizona osariigi piiri lähistel vähesed. Aga siis ilmus Windowsi müstiline foto punase-kollasetriibulisest liivakivilainest sülearvutite ekraanile ning kogu maailm imestas, mis see on ja kus see on.
Matkajad asusid üle erksavärviliste liivakiviväljade ja -kõrgendike entusiastlikult teele – ja looduskaitsjad meie mõistes maa-ametist asusid neid takistama. Sest vastasel korral oleks huvilised tolle õrna piirkonna matkasaabastega lihtsalt puruks tampinud. Kuigi otsejoones marsruut The Wave’i juurde lähimalt teelt oleks pikk vaid viis kilomeetrit, siis mingit sissetallatud rada sinna ei vii. The Wave tuleb ise üles leida. See tähendab ekslemist.
/nginx/o/2024/11/15/16487043t1h183c.jpg)
Ligi poolteist kümnendit on kõik need, kes ihanud näha maailmakuulsat The Wave’i oma silmaga, pidanud osalema loteriis. Loteriipilet maksab üheksa dollarit. Kui näkkab, saad matkaks loa.
Osalesin. Maksin. Muidugi ei näkanud. Võidulootus pidi olema tühine. Üheks päevaks saab loa 64 inimest. Veel selle kümnendi algul oli see arv kõigest 20. Sooviavaldusi pidi rahulikel päevadel laekuma ligi kaheksasada.
Tean ühte eestlast, head orienteerujat, kes käinud The Wave’i juures varahommikul ilma loata, aga ta tunnistas, et see oli närvesööv, sest patrullid on väljas. Olen kuulnud, et kui loata matkates vahele jääd, pidi miinimumkaristus olema tuhat dollarit, maksimum lausa 10 000 dollarit, lisaks oht, et kui asi peaks minema kohtusse, võid kuuks ajaks vangi sattuda.
/nginx/o/2024/11/15/16487053t1h4206.jpg)
Tappev palavus
The Wave on saanud nii kuulsaks, et mitmed sealse kandi inimesed väidavad, et see on liialdus; et The Wave’i ihaldusväärsus põhinebki ennekõike sellel, et sinna on peaaegu lootusetu matkaluba saada; ja et tegelikult on piirkonnas mitmeid teisi, sugugi mitte vähem erilisi paiku.
Üks selline paik on Edmaiers Secret, Edmaieri Saladus. Sinna otsustasingi abikaasaga oktoobri teises pooles Edela-Ameerikasse tehtud matkareisil minna.
/nginx/o/2024/11/15/16487046t1h92fb.jpg)
Ainult et seda ei ole märgitud ühelegi kaardile. Sinna ei juhata mingi silt ega ainuski viit. Enamgi veel: kui otsida internetis, kus Edmaiers Secret kirjutatakse mitmel pool valesti, Ed Maier Secret, jääb enamasti segaseks, mis ja kus see saladus on.
Mõni ime siis, kui hommikul, mil saabusime rendiautoga mööda House Rock Valley Roadi ehk Majakivi oru kivist-liivast ja luid raputavalt treppis kruusateed parklasse, kust pidi piki kuivanud ojasängi algama teekond Edmaiers Secreti juurde, seisis seal vaid üks auto. Lähim väikelinn, vähem kui 5000 elanikuga Kanab, mille looduslikult kaunis ümbruses filmiti möödunud sajandi keskel hulk vesterne ja Metsiku Lääne teemalisi seriaale, jääb sealt tunnise autosõidu kaugusele.
/nginx/o/2024/11/15/16487045t1h81f1.jpg)
Aga turistide vähesus oligi see, mida soovisime. Teine pluss oli sügisene talutav temperatuur. The Wave’i juurde matkates on nii mitmedki inimesed suvel hinge heitnud – näiteks üks 27-aastane kahe lapse ema oma pulma-aastapäeva matkal, kui ta tagasiteel ära eksis ja kokku varises –, sest siis köeb õhk päikese all ja kuumalt kivipinnalt peegelduva soojuse käes sageli üle 40 kraadi.
/nginx/o/2024/11/15/16487048t1h27f3.jpg)
Teekonna algus Edmaiers Secreti juurde on lihtne. Tuleb laskuda Buckskin Gulchi ehk Hirvesokunaha vadi kivisesse põhja. Selle asemel et kõiki ojasängi käänakuid kaasa teha, saab teekonda lühendada, kui tõusta aeg-ajalt liivastele kallastele, kust sissetallatud rada viib läbi kidura taimestiku ja üksikute tillukeste kaktuste vahelt. Tasapisi hakkavad sängi piiravad punased liivakiviseinad üha kõrgemale tõusma ning moodustama kanjonit. Buckskin Gulch on oma 26-kilomeetrise pikkusega pikimaid kitsaid, nn pilukanjoneid terves Ameerikas.
Kui keskpäeva eel tõmbus hommikune sombune taevas klaarimaks, ent jättis pea kohale siiski arvukalt valgeid pilvetupse, moodustasid need koos punaste kaljudega, roheliste taimede ning üksikute kollaste õitega navitrollaliku, heas mõttes kitšiliku vaatepildi.
Hävitavad tulvaveed
Ligi kolme ja poole kilomeetri järel, kui eespool hakkavad kerkima roosad koonusekujulised horisontaalsete triipudega kõrgendikud, tuleb keerata vasakule, sinna, kuhu keerata ei tahaks – paksu pehme liiva sisse. Seal muutus astumine vaevaliseks ja aeglaseks, sest liivane pinnas kulgeb kergelt ülesmäge. Ühtäkki kadus ka päike ja hakkas tibutama vihma, mida ilmaprognoos ei lubanud.
/nginx/o/2024/11/15/16487054t1h8658.jpg)
Ilmaennustusi tuleb sealkandis võtta täie tõsidusega. Lisaks suvisele põrgukuumusele on Edela-Ameerikas teine suur mõrtsukas äkiline üleujutus. Kanjonid ja muud lõhed on ideaalsed tulvavete kogujad ning kanalid. Kui veed hoo sisse saavad, pühivad need oma teelt nii puud, autod kui kivimürakad, inimestest rääkimata.
Tõmbusime abikaasaga üksiku okaspuu alla vihmavarju, kui nägime tagantpoolt lähenemas umbes kolmandas elukümnendis matkajat. Ta näis teadvat, mida teeb ja kuhu läheb. Kui ta meie kuuldekaugusse jõudis, hõikasin, et küsida, kas peaks vihma kartma. Tema napp eitav vastus ja olusid eirav kehakeel andsid märku, et pabistamiseks pole põhjust.
Pitsikivid paistavad nii õhukesed ja õrnad, et paratamatult tekib mõte: kui siin käiks palju vovasid ja serjožasid, oleks ammu tükid taga.
Kuigi sadu jätkus – õnneks mitte kõvasti –, ronisime veidi aja pärast üles hallist kivinõlvast, misjärel võtsin seljakotist välja paberilehed, kuhu olin juba kodus trükkinud netist leitud aerofotod, kuhu üks abivalmis matkaja oli märkinud, kus miski vaatamisväärsus asub. Igasugustest veebirakendustest pole seal vähimatki tolku: nood ei näita mitte midagi peale kõrguskontuuride.
/nginx/o/2024/11/15/16487044t1hfee8.jpg)
Pöörasin aerofotosid uurides ringi ning nägin, et ühed imelisemad moodustised, Lace Rocks ehk Pitsikivid, jäävad paarikümne meetri kaugusele selja taha. Need kuni kahe meetri kõrgused geoloogilised skulptuurid paistavad nii õrnad, et jääd mõistatama, kuidas need ajas üldse vastu on pidanud. Paratamatult tekib mõte, et kui siin käiks palju rahvast, oleks ammu tükid taga.
Kummalised moodustised
Edmaiers Secret on selline paik, kus pole ühte või kahte objekti, millele saaks panna näpu peale, et see on just see ja sellepärast tasus siia tulla. Piirkonna avastas 1950. aastatel Saksa loodusfotograaf Bernhard Edmaier, kes avaldas õhust tehtud pildid oma raamatus. Alles pool sajandit hiljem jäid need fotod silma tema ühele ametivennale, kes otsustas järele uurida, kus need on tehtud. Siis hakkaski info Edmaiers Secreti kohta rohkem levima.
Veetsime abikaasaga piirkonnas tunni, kuigi seal võiks veeta terve päeva ja ikka kõike mitte näha. Aga kauemaks ei riskinud jääda, sest tolles suunas, kuhu tahtnuksime siirduda, kogunesid järjest ähvardavamalt tumesinised äiksepilved. Aeg-ajalt müristas. Lõi ka välku. Vähese tuule tõttu ei saanud täpselt aru, kuhupoole pilved liiguvad.
/nginx/o/2024/11/15/16487047t1h0227.jpg)
Kuid ka tunniga nägi rohkelt imesid, mida loodusjõud on aastatuhandete jooksul kivist voolinud. Kahes suunas kerkisid mitmekümne meetri kõrgusele poolümarad moodustised, mis meenutavad suuri ajukääre (ingl k brain rock). Teisal jooksid nende kõrval risti-rästi justkui väljaulatuvad kõõlused ja veresooned. Madalamais kohtades oli punast kivipinnast lõigatud nii, nagu oleks need lihapoes hiiglaslikud loomalihatükid. Mitmel pool oli hall või punane kivi tõusnud maast kaarjalt nagu merelaine ning ülalt murdunud. Mida kõike seal näha ja ette kujutada võib, sõltub igaühe fantaasiast.
/nginx/o/2024/11/15/16487049t1hbed7.jpg)
Lõpuks, kui liiga palju kujutlusvõimele ruumi annad, hakkad kahtlema, kas see kõik, mida näed ja mis ulatub järgmise ja siis ülejärgmise ja siis veel mitme kõrgendiku taha, on ikka pelgalt looduse kätetöö. Sest miks peaks loodus nii kunstipäraseid ja võimatuna paistvaid kiviobjekte looma? Loodus on ju ratsionaalne – ja samas juhuslik. Aga Edmaieri Saladuse puhul paistab kõik ühelt poolt liiga korrapärane ja loogiline, teiselt poolt liiga loominguline ja seletamatu.
Lõpuks, kui liiga palju kujutlusvõimele ruumi annad, hakkad kahtlema, kas see kõik, mida näed, on ikka pelgalt looduse kätetöö.
Tagasiteel mööda ojasängi saime tunda, et ka tibutav vihm on sealkandis suur nuhtlus. Jalatsite alla kogunes paks tumepunase saviliiva kiht. See jäi sinna kinni nagu kitt. Ja muutis jalatsid raskeks, nagu oleks nende küljes kaalupommid. Niisama taldu vastu maad tampides neid puhtaks ei saanud.
/nginx/o/2024/11/15/16487050t1h00ce.jpg)
Alles siis, kui jalatsid auto juures ära võtsime ja neid mitukümmend korda vastu parkla raudpiiret tagusime, hakkasid plögatükid viimaks küljest lendama.
Oleks vihma rohkem tulnud, võinuksime autoga tagasiteel porimülkaisse jääda. Seda pidi vesise ilma korral juhtuma seal liigagi sageli.
