KUIDAS MINUST SAI FEMINIST ⟩ Eestlanna Marokos: paljud naised kaaluvad enne pulmaöö veetmist...

Kärt KrautmanSeljakotirändur

21. november 2024, 08:00

«Naised vaatavad mind selle peale kahtlustavalt ja suskavad, et sa pole mingi naine, kui sa pole feminist, ja mehed ohkavad kergendunult, et õnneks sa pole mingi hull feminist,» kirjutab ümbermaailmareisil olev Kärt Krautman. Loe, kuidas Kärdist sai islamiriigis feminist. 

Mul on kaasaegse feminismiga olnud siiani keeruline suhestuda. Ma ei ole oma eluvaadetelt mustvalge inimene, vaid arvan, et kõik – nii naised, mehed, lapsed kui loomad – peaksid saama oma elu elada rahulikult ja ilma ahistamata. Naised vaatavad mind selle peale kahtlustavalt ja suskavad, et sa pole mingi naine, kui sa pole feminist, ja mehed ohkavad kergendunult, et õnneks sa pole mingi hull feminist. Mõlemad seisukohad tekitavad minus ebamugavust ja panevad kulmu kortsutama. Marokosse läksin ma täiesti avatud ja uudishimuliku meelega, ilma hinnanguteta ja antropoloogilise huviga islamiusu ja kohalike kommete vastu. Äkki selles on midagi, millest õppida? Kõik võõras ja teistmoodi tundub ju alati hirmutav, kui endal pole kokkupuudet olnud. Ma ei mäleta enam, mitu inimest mulle ütlesid, et Maroko on ohtlik ja et kõik, kes sinna lähevad, saavad surma. Millegipärast on Läänes iga moslem terrorist või kindlasti islamiäärmuslane. Noh, mina läksin tõestama vastupidist.

Artikli autor Kärt Krautman vabatahtlikuna Marokos. Foto: Erakogu

Mida küll ometi selga panna?

Marokosse jõudes sain aru, et minu pagas sisaldab valdavalt suviseid riideesemeid ning ülejäänud garderoob on kas liiga ümber või liiga soe. Õnneks sai eeltöö põhjal siiski selgeks, et Maroko on kõige tolerantsem islamiriik ning kohalikud on turistide veidrustega harjunud. Viisakusest ja austusest võiks siiski mitte kanda liiga lühikesi pükse ja riietuda sündsalt. Tangieri medinasse sisenedes märkasin samuti, et mitmed turistid kandsid lühikesi pükse või kleite, mis paljastasid õlgu, ilma et keegi neid hirmsasti hukka mõistaks.

Tegin esimese julgema katse ühel hommikul jooksma minnes. Kuna ilm oli soe, otsustasin kanda oma tavalisi lühikesi jooksuretuuse pikema lohvaka t-särgiga, mis viisakalt mu tagumiku varju jättis. Tänavatel liikusid ülekaalukalt ainult mehed, nii et mulle tundus, et minu üksi õues viibimine on juba kuidagi kohatu, rääkimata siis sellest, et ma tegelesin niiviisi ilmarahva ees avalikult spordiga, ja hoidku veel – lühikestes pükstes. Õnneks peale jõllitamise ja järelhüüete sain siiski ka paar sõbralikku pilku, ühe neist mööduvalt noorelt pearätikuga neiult, seega otsustasin, et see hommikujooks oli minu viis natukene protesteerida selle dominantselt meheliku tänavapildi vastu. Keegi kive ei visanud ega minu peale sülitanud, seega sain julgust juurde olla mina ise.

Aa, sa oled siin kuuks ajaks? Suurepärane, kuu ajaga saad araabia keele selgeks ja mehele, inshallah!

Kolmandal päeval jõudsin Agadiri linna, kus kohalik pere ootas mind kuuks ajaks oma hostelisse vabatahtlikuks. Kohale jõudes viipasin bussijaama kõrvalt tänavalt takso, mille juht osutus väga jutukaks meheks, kes mulle entusiastlikult kuulutas: «Aa, sa oled siin kuuks ajaks? Suurepärane, kuu ajaga saad araabia keele selgeks ja mehele, inshallah!» Noh, kui Allah tõesti nii soovib, mis mul siin siis vaielda on, aga ei tahtnud hästi seda ettekuulutust siiski uskuda. Hostelis võttis mind vastu omanik Mohamedi 22-aastane sugulane Fatima, kes laia naeratuse saatel mulle tulevast olmeelu tutvustas. Fatimast sai ka minu toakaaslane koos teise vabatahtlikuga, kellega me kolmekesi pisikeses esimese korruse aknata toakeses elutsema hakkasime. Jälgisin huviga Fatima elavaid žeste ja suurt lokkis juuksepahmakat – ma ei teadnudki, et maroko naistel peitusid hijab'i all sellised metsikud lokid. Aafrika mandril see vist ei peaks mind küll üllatama, aga millegi pärast tekitasid peasallid minus tunde, et seal all võiksid end peita üsna siledad ja sirged kiharad.

Foto: Erakogu

Minust sai kui teismelise ema, kellel napib teadmisi kõigest seksuaalsusega seotust

Fatimast sai minu Marokos veedetud aja üks lähedasemaid kohalikke sõpru ning meie vestlused andsid mulle üsna nukra sisevaate mosleminaiste ellu. Fatima ise oli nagu väike salajane vastupanuliikuja, kes kuus kuud tagasi oli salli kandmisest loobunud, armastas silmapaistvaid (aga siiski sündsaid) riideid, värvida huuli, kanda ehteid ning vaikselt läbi eurooplaste ammutada teadmisi muu maailma kohta. Sain tema kaudu teada üsna hirmutavaid fakte – näiteks et noored naised üritavad välja mõelda kõikvõimalike mooduseid, kuidas enne abielu seksuaalelu elada, kuid oma abikaasale siiski end pulmaööl neitsina presenteerida.

Seksuaalharidus selles riigis piirdub teadmisega, et naine on olemas mehe hüvanguks ja laste kasvatamiseks. Seega ei ole väga üllatav, et Marokos pole võimalik isegi vibraatorit osta.

Süütuse kaotamine enne abielu muudab naise praktiliselt väärtusetuks, viies kohese lahutuseni ning mõnes konservatiivses perekonnas olla naisele lausa eluohtlik. Kuna Maroko meeste jaoks peab puhas naine esimese vahekorra ajal ilmtingimata veritsema, kaaluvad naised nii kunstvere ostmist kui äärmuslikumal juhul lausa operatsiooni. Kuulasin õõva ja kaastundega neid lugusid ning tundsin, kuidas tahaks kõiki neid naisi kallistada. Seksuaalharidus selles riigis piirdub teadmisega, et naine on olemas mehe hüvanguks ja laste kasvatamiseks. Seega ei ole väga üllatav, et Marokos pole võimalik isegi vibraatorit osta. Fatima teatas sõjakalt, et tema mingi Maroko mehega küll abielluda ei kavatse, need on nii lollid!

Foto: Erakogu

Ühel õhtul hiilis Fatima minu narivoodi juurde ja sosistas: «Vaata, mis ma hostelikülastajatelt üks kord sain!» Fatima peo peal asetses üks tavaline ja üks aplikaatoriga tampoon. Vaatasin suurte silmadega Fatimat, siis tema peopesa ning mu peast jooksis läbi mitu mõtet korraga. Esiteks – kas see tähendab, et tegemist on haruldase kaubaga, mida ma ei saagi lihtsalt poest osta? Noh, suuremates Carrefouri supermarketites midagi siiski leidus. Teiseks, kas see tähendab, et ta pole neid kunagi varem kasutanud? Fatima raputas energiliselt pead: «Ma ei ole julgenud! Kas ma peaks proovima?» Vangutasin pead. Selline on siis tunne, kui sul on teismeline tütar.

Poleks kunagi arvanud, et minu kultuuriliste elamuste sekka saab kuuluma täiskasvanud naisterahvale tampooni kasutamise õpetamine ning kinnitamine, et ei, see ei kao tema keha sisse ära. Aplikaatoriga jäleduse palusin kohe minema visata ja saatsin ta WCsse teooriat praktikasse rakendama. Natukese aja pärast tuli neiu niheledes tagasi: «Kas see peabki valus olema?» Üritasin meelde tuletada enda esimest tampoonikogemust, mis jääb küll mitme dekaadi tagusesse aega, aga jah, ega tegemist mingi lõbusa ettevõtmisega just pole. Lohutasin, et alguses ongi harjumatu ja läheb aega, et õppida seda õiget lihastunnetust kasutama. Fatima aga jätkas halamist ning lõpuks saatsin ta igaks juhuks tagasi tualetti eemaldustoimingutele. «Aga kuidas ma selle sealt kätte saan?» muretses neiu. Soovitasin vannitoa põrandal sügavkükki proovida. Toksilise šoki sündroomi loengu jätsin teiseks korraks, sest Fatima tegi järelduse, et ega see tampoon mingi tore asi ikka pole.

Poleks kunagi arvanud, et minu kultuuriliste elamuste sekka saab kuuluma täiskasvanud naisterahvale tampooni kasutamise õpetamine

Ah, sa oled tüüpiline Euroopa naine!

Kui Fatima oli liikumas üha liberaalsema ja avameelsema elu suunas, siis tema sugulane Mohamed, minust paar aastat noorem hostelipidaja, oli muutumas aasta-aastalt aina konservatiivsemaks. Varem liberaalsema ja rõõmsameelse ellusuhtumisega mees oli abiellumise järel võtnud oluliselt religioossema suuna ning aastatepikkune eurooplaste võõrustamine oli muutnud ta kibestunuks. Kuulsin pidevalt kommentaare teemal «te eurooplased» ja «tüüpiline Euroopa naine», mis tekitasid minus ebamugavust. Mohamedil oli kombeks teha pidevalt labaseid, sarkastilisi ja solvavaid nalju kõigi ümbritsevate suhtes, mis Fatima sõnul oli tema viis näidata, et sa oled omaks võetud. Noh, aitäh, mulle selliseid «omasid» pole vaja.

Haarasin kohaliku kombe kohaselt jalast sandaali ja virutasin talle sellega, ise sajatades, milline idioot ta on.

Ühel päeval sattusin Mohamediga trepil kokku parasjagu majast väljudes. Kandsin toppi ja pikki lohvakaid pükse, mis kõhupiirkonnas üsna ümber keha istusid. Mind nähes hõikas mees nii, et kõik ikka kuuleksid: «Oo, rase oled jah, mitmes kuu läheb?» ja asetas käe minu alakõhule: «Las ma kuulan beebit!» Vaatasin olukorda šokeeritult ja tülgastunult – mis ajast on täiskasvanud religioosse abielus mehe jaoks normaalne katsuda ja kommenteerida võõra naise keha? Haarasin kohaliku kombe kohaselt jalast sandaali ja virutasin talle sellega, ise sajatades, milline idioot ta on. Mohamedi ja teiste hostelis töötavate Maroko meeste arust oli olukord aga hirmus naljakas ja sain terve päeva küsimusi, kas ma vajan äkki abi. Teatasin, et raseda naisena on mul töötamine keelatud, pöörasin vihaselt selja ja lajatasin ukse enda järel pauguga kinni.

Foto: Erakogu

Maroko mehi üldistatult kirjeldaksingi kui kampa 10-aastaseid poisse. Keegi mulle mingeid tõsiselt võetavaid lähenemiskatseid ei teinud ja õnneks ei kohanud ma ka mingit ahistamist või jälitamist. Harjusin üsna kiiresti mind saatvate pilkude ja järelehüüetega. Enamik mehi või poisse üritasid vaid minu tähelepanu saada stiilis «Hello!», «Bonjour, madame!» ja «I love you!» Mõni üksik julge tuli ka telefoninumbrit küsima ja soovis minu «sõber» olla. Instagrami postkasti kaunistasid kohalike meeste austusavaldused iga kord, kui postitasin midagi koos asukoha märkega. Mõistsin, et olin nende jaoks teistsugune, uus ja huvitav. Pärast kahte nädalat hostelis istusin katuseterrassil Mohamedi kõrval, kes tundus olevat halvas tujus ning küsis minult: «Kas sa oled märganud, et Maroko naised ei kanna lühikesi pükse?» – «Kujutad ette, on jäänud jah silma.» – «Äkki siis sina ka austusest kohalike vastu ei peaks seda tegema?» – «Kas ma siin istudes praegu solvan kedagi oma jalgadega või?» – «Nelja seina vahel käi või paljalt, aga ma räägin tänaval!» porises Mohamed. Ei tea, mis kärbes teda hammustas.

Naine kui pulgakomm

Läksin Fatima käest uurima, et mis värk selle naiste kehade katmisega ikkagi on – mis need naiste jalad ja kehad nii jubedad on, et neid hirmsasti peitma peab? Fatima seletas, et islami põhimõtte järgi on naine nagu kalliskivi, keda pead peitma, sest ta on nii väärtuslik. Marokos võrreldavat naist koguni pulgakommiga – kui komm on paberi sees, siis on ta järelikult puhas, kasutamata ja seda on tore avada; kui kommipaber on aga juba avatud, siis on see järelikult must, äkki on juuksekarvad ja tolmuebemedki küljes, võib-olla kellegi poolt juba kasutatud. Sööjalt on võetud paberi avamise rõõm. Noh, tore võrdlus küll, kui sa mees oled.

Fatimaga aga olime paraku ühel nõul – meil pole huvi olla siin ilmas kellelegi avamiseks ja hoidmiseks, peitmiseks ja salatsemiseks. Et kui oled naise kehasse sündinud, siis kogu sinu eksistents on kellegi teise rõõmuks ja kasuks ning sinul endal mingeid soove, huvisid ega ambitsioone ei saa olla? Ma eelistan pigem olla see teemant, kes päikse käes särab ja oma sära mitmekordselt tagasi peegeldab. Aktiivne osaline enda elus ja saatuses. Ja nii sai minust Marokos feminist.