HIRM JA ADRENALIIN ⟩ Kuidas ma üritasin läbida ühte Ameerika ohtlikemat matkarada

Artikli autor, Postimehe ajakirjanik Christin Krass. Foto: Erakogu

26. november 2024, 22:01

Minu südames on Ameerika, kuid mitte see Ameerika, kus kõrghooned sulanduvad oma kirjude isenditega kokku betoondžungliks. Ei, see, mis mind tõeliselt köidab, on Ameerika metsik loodus ja pika ajalooga rahvuspargid, kus inimene tunneb end tõeliselt väikese ja tähtsusetuna. Zioni rahvuspark, Utah' osariigi kõige tuntuma looduskaitseala südames, jättis mulle kustumatu mulje üheskoos oma närvikõditavate matkaradade ja maaliliste vaadetega. Ja mormoonide juures oli ka kihvt kogemus peatuda!

Olen alati olnud suur USA fänn. Ma võin nüüd natuke kõlada selle onkli järgi, kes mantrana endamisi korrutab «Make America Great Again», aga mind tõeliselt paeluvad sellised autentsed väikesed linnad, mis on säilitanud oma eheduse, mida oleme harjunud nägema mõnest vesternist või muust Ameerika elu käsitlevast filmist. Redneck'id oma kaabude, peapaelte ja tunkedega, kes ka päriselt 2024. aastal veel niimoodi iga päev riides käivad. Etteruttavalt võin öelda, et Ameerika on minu jaoks üks kõige autentsem riik – see ongi täpselt selline, millise mulje ta on kultuuri erinevate aspektide kaudu meile jätnud. Kui näiteks Peruus mõnes väikses mägilinnakeses pannakse kohalikele põliselanikele kirjud suled pähe ja matšeete vööle, et turistidele rõõmu ja atraktiivsust pakkuda, siis USAs ei tee seda keegi tahtlikult. Seda, et Peruu tänapäeva indiaanlased ei kanna ammugi mitte enam nahkriideid või linnusulgedega peaehteid, vaid eelistavad meelsamini selga visata mõne jalkasärgi ja jalga kulunud teksad, võib mõnele reisimiskaugele inimesele isegi et üllatusena tulla. Aga Ameerikas üldjuhul keegi ei pane niisama kauboikaabut pähe, et turistidele seda ehedat Ameerika elamust pakkuda. Mõned asjad on lihtsalt nii sügavalt kultuurilukku sisse juurdunud.

Redneck'id on Ameerika maapiirkondade töölisklassi esindajad, kelle eluviis on sageli lihtne ja tugevalt seotud konservatiivsete väärtuste ning maaelu traditsioonidega. Foto: Joseph Sohm / Shutterstock

Mis mind veel Ameerika puhul köidab? No muidugi selle loodus! Suurlinnad nagu suurlinnad ikka, aga Grand Canyonit või Arizona punakaskuldseid mägesid ei leia kusagilt mujalt. USA looduses ringi seigeldes on tunda selle ajaloolisust. Piisab vaid, et suled silmad, hingad sügavalt sisse ja tunnetad, kuidas igal mäel oleks jutustada oma lugu, mis ulatub miljonite aastate kaugusele. Euroopa teravad mäed tunduvad kui noored uljad poisid nende kõrval. Just suurest huvist looduse ja väiksemate linnade vastu plaanisimegi selleaastase reisi teha läbi erinevate edelaosariikide ja nende rahvusparkide. Alustasime Californiast Los Angelesest, edasi sõitsime Las Vegasesse ja siis võisimegi linnatolmu enda ketsidelt maha pühkida, sest ees ootas poolteist nädalat täis matkamist ja maalilisi vaateid Utah' ja Arizona osariikides.

Watchmani matkarada Zioni rahvuspargis. Foto: Erakogu

Ameerika edelaosa loodusparkide soovitatav reisipikkus on kaks nädalat (kolm päeva Los Angeleses, üks päev Las Vegases, kolm päeva Utah' Zioni rahvuspargis, kolm päeva Arizona osariigis Grand Canyonis, kaks päeva Sedona rahvuspargis, üks päev tagasi LAs).

Zioni rahvuspark Utah' osariigis

Üks Ameerika ohtlikemaid mägimatkasid, elamine mormoonide juures, veini ei saagi osta

Las Vegasest ca kolme kuni nelja tunni kaugusele jääv Utah' osariigis asuv Zioni rahvuspark on üks Ameerika kõige kuulsamaid looduskaitsealasid. See on rahvuspark, mis oma teravate punaste mägede, koobaste, hirvekeste ja üliägedate matkaradadega jääb meelde igaühele. Pargi nimi pärineb Piiblist ja tähendab tõlkes «püha koht» – ning juba esimesest pilgust saab selgeks, miks.

Taust ja ajalugu

Zion loodi rahvuspargina 1919. aastal ning see oli esimene rahvuspark Utah's. Pargi sümboliks on punakaskuldsed liivakivikaljud, mis on kujunenud miljonite aastate jooksul vee, tuule ja aja mõjul. Maastiku loomisel oli peamine osa eelkõige Virgini jõel. Rahvuspargi pindala on üle 590 km² ja see on eriline mitmekülgse looduse poolest, alates kõrbetaimestikust kuni alpiniitudeni.

Zion on mormoonide asuala, mis tähendab, et selle ümbruses elavad kogukonnad peegeldavad kohalikku religioosset pärandit. Siinkandis on kehtestatud mõned rangemad reeglid, näiteks veini ei ole ühestki poest leida ja küsimuse peale, kust me seda ikkagi leiaksime, võttis kassapidaja välja märkmiku, kuhu oli paar asjakohast kontaktisikut üles märgitud. Kusjuures õlut oli poes see-eest saada!

Mormoonide seas leidub üle kogu maailma palju misjonäre. Foto: EQRoy/Shutterstock

Meie elamine oli rahvuspargist 30 minuti autosõidu kaugusele jäävas väikeses linnas nimega La Verkin. Majutus osutus üheks ilusaimaks ja meeldivamaks üldse terve reisi vältel. Elasime mormoonidest pererahvaga jagatud õuel, kus meile oli eraldatud ajalooline rantšomaja. Maja oli omanäoline segu vanast ja uuest – renoveerimise käigus oli alles jäetud vanu detaile, nagu algupärased seinad, kuid lisatud oli ka lahedaid dekoratsioone, näiteks sada aastat vanad suusad.

Õuel kepslesid vabalt ringi kanad, naaberkrundil aga uhked hobused. Samas hoovis asus ka peremaja, millest pühapäeva hommikul avanes pilt justkui mõnest vanast postkaardist – poisslapsed olid kenasti ülikondadesse sätitud ja valmis terve perega kirikusse minema.

Lisaks sellele avastasime majutuse kõrvalt vahva kahekilomeetrise matkaraja. Mäetipust avanev vaade La Verkinile oli lihtsalt imeline – õhtuvalguses tundus, nagu kogu linn ja ümbritsev loodus oleks justkui kuldsesse loori mähkunud.

Matkarajad, mis jäävad hinge

Zion on tuntud oma matkavõimaluste poolest – alates kergematest jalutusradadest kuni keeruliste ja adrenaliinirohketeni.

Angels Landing

Üks pargi kuulsamaid matkaradasid on kindlasti Angels Landing, mida sain isegi kogeda. Või noh… peaaegu! See rada on ühtaegu ohtlik ja imekaunis – ja nende sõnadega pole grammivõrdki liialdatud. Ma pole varem nii ägedal matkarajal veel olnud!

Ligi poolekilomeetrine tõus viib sind 1765 meetri kõrgusele, kust avaneb hingematvalt kaunis vaade kogu pargile. Aga matka ise saab jagada kaheks osaks.

Kõigepealt kulgeb rada ülesmäge ca kaks kilomeetrit – seda osa on pea kõik võimelised läbima. Olgugi et tõus on üsna järsk ja kõrgusekartjal võivad juba siin jalad värisema hakata, tulid meile tee peal vastu nii lapsevankritega pered, 80-aastased või sandaalides rännusellid (viimast ei soovita mingil juhul). Pärast tund aega üles vantsimist jõudsime mäe tippu, aga sealt alles närvekõditav osa algas!

Angels Landingu närvekõditav osa. Foto: canadastock/Shutterstock

Angels Landingu teine osa kujutab endast pea kahekilomeetrist ronimist (võib isegi öelda, et turnimist) mööda järske kaljuservi, mille külge on kinnitatud rippuvad ketid, kuid mille all haigutavad sügavad kuristikud. Selle osa läbimiseks on vajalik enne taotleda ka spetsiaalne luba, aga kedagi, kes seda kontrolliks, polnud küll näha. Mõtlesin endamisi, et mis seal ikka, kui raske see ikka olla saab – turistidele ju mõeldud! Aga võta näpust, siinkohal pean küll oma sõnu sööma. Liivaste libedate kivide ja kõrgusekartuse pärast pidin piirduma kahjuks ainult algusega. Mõtted nagu «Mis siis saab, kui ma enam edasi ei julge minna» jne keerlesid mu peas. Paanika on inimesel ikka nii lihtne tekkima. Aga tõesti, mis siis ikka saab – keegi sulle järele ei tule, pead kasvõi pepukil end kivide pealt alla libistama.

Vaata videot Angels Landingust!

Küll aga tegi selle raja läbi minu isa, kelle kirjelduste järgi mõnes kohas kette isegi ei olnud ja pidi ennast omal jõul üles tõmbama. «Ameeriklased on ikka sitke rahvas! Tee peal tuli mulle ette üks 70-aastane naine, kes kaljukitse kombel ühelt kivilt teisele kepsles! See oli ikka päris lahe vaatepilt!» kirjeldas paps hiljem. «Ühel hetkel libises mu seljakoti küljetaskust välja veepudel ja kukkus kuristikku – see tõmbas korra seest jahedaks küll!» lisas ta.

Muide, raja nimi – Angels Landing – tuleneb 1920ndatel tehtud kommentaarist, kus keegi arvas, et ainult inglid suudaksid sellisel kitsal kaljul maanduda. Üheks Ameerika ohtlikemaks matkarajaks nimetatud Angels Landingut ületavad igal aastal tuhanded matkasellid, kes otsivad adrenaliini ja maalilisi vaateid. Kuigi rada on väga ohtlik, on rajal toimunud õnnetused pigem harv nähtus. Ronimisel kehtib lihtne reegel: püsi rajal, usalda enda sisetunnet, ära hinda oma võimeid üle ning ära tee läbimõtlemata otsuseid.

Kas jäi kripeldama, et ma seda läbi ei teinud? Ei, kindlasti mitte. Kõrgusekartuse puhul pole midagi lihtsalt teha. Enda surumine liigituks läbimõtlemata otsuste alla ja läheks nii ronimise reeglitega vastuollu. Matka esimene osa oli juba nii kaunis ning ega iga kord ei peagi seda kirssi tordilt ära sööma.

Zioni rahvuspargist leiab veel hulga teisi kihvte matkaradu

The Narrows

Kui Angels Landing on Zioni rahvuspargi adrenaliinilaks, siis The Narrows on selle vastand – maagiline mööda jõge ja kitsaste kanjonite vahelt kulgev matk.

Mida oodata?

Umbes 60 protsenti matkamisest leiab aset vees, ja mitte niisama lombis sumades, vaid kohati ulatub jõevesi põlvini või isegi puusadeni. Kogu rada kulgeb Virgini jõesängis, mis on kanjoni enda voolinud – see paneb mõtlema… Milline jõud on veel!

Kaljuseinad, mis sind ümbritsevad, on kohati kuni 300 meetrit kõrged ja nii kitsad, et mõnes lõigus võivad need olla vaid 6–7 meetrit laiad.

Kuidas valmistuda?

Rahvuspargi külastuskeskusest saab laenutada spetsiaalseid vettpidavaid matkasaapaid, kummiülikonda ja matkakeppe, mis aitavad libedatel kividel tasakaalu hoida. Lisaks tasuks arvestada temperatuuri kõikumisega – varahommikul ja hilissügisel võib vesi olla jahe, seega kihiline riietus pole halb mõte.

Veetaset kontrolli alati enne minekut. Kui vesi on liiga kõrge (eriti kevaditi lume sulamise ajal), võib matk muutuda ohtlikuks või isegi keelatud olla.

Veel matkaradu...

Watchman Trail on Zioni rahvuspargi üks alahinnatud pärle – ideaalne neile, kes otsivad lühemat, kuid siiski imelist matka. Umbes 5 km pikkune rada viib sind mõõduka tõusuga üles vaatepunkti, kust avaneb lummav panoraamvaade pargile, sealhulgas Watchmani mäele, Virgin Riverile ja Springdale'i linnakesele.

Matk algab külastuskeskuse lähedalt, mistõttu on see lihtne ja mugav valik. Rada ise on vähem rahvarohke kui pargi suuremad hittrajad, nii et siin saad nautida rahulikumat tempot ja rohkem privaatsust. Tee kulgeb mööda kiviseid kurve ja põõsastikke.

Kuigi Watchman Trail ei ole tehniliselt keeruline ega väga pikk, võivad kuumad päevad seda raskemaks muuta – ära unusta kaasa võtta vett ja päikesekreemi.

Kuidas planeerida?

Zionis ringiliikumiseks kasutatakse shuttle bus'i süsteemi, kuna pargisõidukite arv on piiratud. See on hästi organiseeritud ja tagab, et loodus säiliks puutumatuna.

Parim aeg pargi külastamiseks on kevad ja sügis, mil temperatuurid on matkamist silmas pidades ideaalsed. Suvel võib olla liiga kuum ning talvel mõned rajad suletud.

Veendu, et oleksid matkadeks korralikult varustatud: vesi, mugavad jalanõud ja kihiline riietus on hädavajalikud.

Kommentaarid