:format(webp)/nginx/o/2023/06/07/15373886t1h2799.jpg)
Minu südames on Ameerika, kuid mitte see Ameerika, kus kõrghooned sulanduvad oma kirjude isenditega kokku betoonidžungliks. Ei, see, mis mind tõeliselt köidab, on Ameerika metsik loodus ja pika ajalooga rahvuspargid, kus inimene tunneb end tõeliselt väikese ja tähtsusetuna. Zioni rahvuspark, Utah' osariigi kõige ikoonilisema looduskaitseala südames, jättis mulle kustumata mulje üheskoos oma närvikõdidavate matkaradade ja maaliliste vaadetega. Aa ja mormoonide juures oli ka kihvt kogemus peatuda!
Olen alati olnud suur USA fänn. Ma võin nüüd natuke kõlada selle onkli järgi, kes mantrana endamisi korrutab «Make America Great Again», aga mind tõeliselt paeluvad sellised autentsed väikesed linnad, mis on säilitanud oma eheduse, mida oleme harjunud nägema mõnest vesternist või muust Ameerika elu käsitlevast filmist. Redneckid oma kaabude, peapaelte ja tunkedega, kes ka päriselt 2024. aastal veel niimoodi igapäevaselt riides käivad. Etteruttavalt võin öelda, et Ameerika on minu jaoks üks kõige autentsem riik – see ongi täpselt selline, millise mulje ta on läbi kultuuri eriaspektide meile jätnud. Kui näiteks Peruus mõnes väikses mägilinnakeses pannakse kohalikele põliselanikele kirjud suled pähe ja matšeete vööle, et turistidele rõõmu ja atraktiivsust pakkuda, siis USAs ei tee seda keegi tahtlikult. Seda, et Peruu tänapäeva indiaanlased ei kanna ammugi mitte enam nahkriideid või linnusulgedega peaehteid, vaid eelistavad meelsamini selga visata mõne jalka särgi ja jalga kulunud teksad, võib mõnele reisimiskaugele inimesele isegi et üllatusena tulla. Aga Ameerikas üldjuhul keegi ei pane niisama kauboikaabut pähe, et turistidele seda ehedat Ameerika elamust pakkuda. Mõned asjad on lihtsalt nii sügavalt kultuurilukku sisse juurdunud.
/nginx/o/2024/11/26/16509480t1h87e9.jpg)
