Oma tavalisel ema juures külaskäigul ilmus täiesti juhuslikult välja hunnik lapsepõlveaegseid vihikuid. Ühes nendest vihikutest avanes maailm, millest ma ei mäletanud suurt midagi. Seal oli teadaolevalt minu esimene reisilugu, nii ehedalt ja ausalt kirjutatud, kui ma tol ajal oskasin koos kõikide kirjavigadega ja juba unustatud slängiga. Mõne jaoks ka dramaatilise paljastusega, mis pidi jääma saladuseks.
Oli 1990. aasta ENSV (Stalnuhhini arvates on siiani) ja mina olin täiesti tavaline nokk, selline 12-aastane tattnokk, kellel kodus oli isegi tolle aja kohta ajast maha jäänud mustvalge televiisor Rekord B312. Käisin juba teist aastat Tartu poistekooris, kust on välja kasvanud nii mõnedki tuntud inimesed, näiteks poistebänd Noorkuu või Up'n'Down, praegune välisminister Tsahkna ja ka üks endine minister, lisaks ärimees Pruunsild ning palju teisi edukaid ja tublisid inimesi. Aga mitte sellepärast ei läinud ma poistekoori, et ma laulda oleks osanud, ei-ei. Oskasin õige pisut ainult viisi pidada, aga suud maigutada oskasin väga hästi. Poistekoori läksin hoopis sellepärast, et sel nõukaaegsel ajal said välismaailma näha laias laastus ainult kas tippsportlased või siis koorilauljad.