Looma kaotuse üleelamine on teinekord isegi palju keerulisem kui inimese oma, kirjutab loomasõber Kertu Jukkum.
Istume kordamööda pereliikme kõrval. Ta lebab raskelt hingates oma kuudi kõrval. Arst teatas juba mõni päev tagasi, et lootust enam pole. Me ei suuda lasta tal minna. Nutame vahetpidamata, teineteisega vaevu sõnu vahetades, pilke vältides. Teame kõik, et valusam aeg ootab alles ees. 16-aastane varjupaigast pärit Tessi on kaksteist pikka aastat olnud pereliikmeks, lojaalseks sõbraks, parimaks kaaslaseks pikkadel jalutuskäikudel ja mujal. Ka aastate möödudes, uute lemmikute perre lisandudes, ei kao kurbusega igatsus päriselt.
Rulli lahkumine lõi hoobilt nagu noaga. Me teadsime, et see juhtub. Mõistus valmistas meid selleks päevaks ja järgnevaks ju ometi ette. Vähemalt me arvasime nii. Isegi kui saabuv surm on aimatav ja teada, siis selline mõistusega võetud teadmine ei oma saabuvale mingit toimet. Ta oli kaua haige olnud ning hääbus ajas tasapisi. Tema vaikne hääbumine pidanuks meid karastama eesolevaks. Kuid oma viimase elupäevani täitis ta terve kodu oma valju haukumise ja temale omaste iseärasustega. Ja siis Rullit ei olnud enam… ja kodu polnud ka enam kodu. Olles mõni kuu varem jätnud hüvasti armastatud Blackyga, keeras Rulli lahkumine nagu korgitser südames sinna juba tekitatud augu veelgi sügavamale.
:format(webp)/nginx/o/2022/10/12/14895009t1hee00.jpg)
