:format(webp)/nginx/o/2024/04/23/16025832t1he7eb.jpg)
«Jaapanis elatud kuude jooksul olen kogenud seda, kui elav ja sündmusi täis on siinsete vanaprouade ja vanahärrade igapäevaelu. Mul väga suurt võrdlust Eestiga ei ole, sest kodumaal ei puutunud nende teemadega kokku. Aga siin, Jaapani maaelu kogedes, on vananev ühiskond vägagi peopeal ja hakkab silma igal sammul,» kirjutab Jaapanis resideeruv kogemuste kollektsionäär Merike Villard.
Mäletan, kuidas ma ühel oma esimestest tööalastest kohtumistest sain kokku ühe ägeda prouaga, kes aastakümneid oli sotsiaaltööd teinud ja mulle elavalt kirjeldas, kuidas ühiskonna noorendamise vajadusega tegelemise ja tulevikku vaatamise kõrval ei tohi eakaid unustada. Kuna see teema on siin ja praegu käes ega saa tulevikku edasi lükata.
Ühiskond on üha rohkem suundumas hallipäisuse poole ja Jaapanis on seda eriti märgata. Eakuse kõrge protsent on kohal ja sellest ei tohiks mööda vaadata.
/nginx/o/2024/12/03/16523730t1h907d.jpg)
Euroopa vs. Jaapan
Tuginen hetkel vaid oma sisemise giidi tunnetuslikkusele, mis ütleb, et Euroopa on pigem vanakodude teenuse pakkumise suunas liikumas, kui et leida lahendusi hoidmaks vanainimest võimalikult kaua vitaalsena ning panna ta tundma, et ta on ühiskonna vajalik ning oluline liige. Selle viimases suunas liigub Jaapan, vähemasti siinkandis, kus mina elan. Sellist silmasära ja lahkeid naerunägusid on meie linn täis. Kõigile jätkub tegevusi, kui on soovi osa võtta. Suur osa eakatest on 70. aastate teises pooles ja 90-aastased ei ole meil siin harv nähtus.
Inimene vananeb kiiremini ja jääb üha haigemaks, kui ta tunneb end mittevajalikuna ja ühiskonnast (ka perekonnast) äralõigatuna. Vanadust peetakse justkui haiguseks, mis peab lõppema vanadekodus või haiglas. See tundub «normaalse» ühiskonna mustrina (kahjuks).
Siin, Tosachos elades paistab vananemine loomuliku elu osana ja ma ütleks isegi rõõmus. Inimesel on vastavalt tema võimekusele tegevust ja ta saab elada kodus ning siis, kui on aeg, hingata tagasi meie kõikide algsesse koju, algallika juurde... Oma viimse hingetõmbe saab siinne vanainimene enamasti teha oma kodus.
Kuhu siis läheb vanainimese särts?
Mulle on tutvustatud erinevaid ägedaid sündmusi ja töötubasid. Ka mind on nendesse kaasatud, mis on vanaprouade ja -härrade endi korraldatud. Tosachos vanainimese silm särab ja suunurgad on ülesse poole kaardu, sest eakas inimene tunneb end vajaliku ja kaasatuna. Tunneb, et teda ei ole elusügises ja -talves kõrvale jäetud. Et ta on sama oluline ja vajalik pusletükk selles elumustris nagu iga teine, ole sa lasteaia- või koolilaps, üliõpilane või täiselujõus ühiskonda panustaja... kõik on olulised. Sestap kõlab meie Tosa linna visiitlausegi vastavalt: «No one will be left behind» (kedagi ei jäeta maha –toim).
/nginx/o/2024/12/03/16523652t1hcd8c.jpg)
Ühiskonna erinevate põlvede vahel on tunda ühendust. Samas ei ole see n-ö üleöö tulemine ja saamine selliseks ühiskonnaks, selliseks ühiskonnaks on siin kasvatud aastasadu. Ühenduse teadlik loomine erinevate põlvkondade vahel, austades iga põlvkonna eripära, algab juba siia ilma sündimisega.
Siinkandis on suure au sees ka vabatahtlik töö. Imetlusväärne on vaadata, kuidas kõik lapsevanemad osalevad laste koolielus aktiivselt, aidates üritusi ette valmistada ja vanaemad-vanaisad istutavad nt kooliaeda lilli või hommikuti-õhtuti kui kool algab ja lõpeb on toetavaks silmapaariks ülekäiguradadel.
Lisaks on erinevad festivalid ja muud sündmused, mida on siinkandis üksjagu, noortele naistele toiduvalmistamise õpitubadeks. Sellistel üritustel, kus ka toitu valmistatakse, on mul endalgi huvi osaleda, sest sedaviisi tuleb mulle Jaapani köök lähemale ja oskused saavad kah vilunumaks.
Märkamine
Olen märganud, et jaapanlane märkab teist inimest ja tema toetamise vajadust justkui õhust. Enne kui minusugune aeglane eestlane jõuab aru saada toimunust, on jaapanlasel juba vajalikud liigutused teise inimese aitamiseks tehtud. Justkui tunnetatakse ümbritsevate inimeste mõtteid ja vajadusi. Viisakus ja teise inimese jaoks päriselt kohalolemine on siinkandis tavapärane.
Täna külastas mind üks vanaproua, kellele ühel hetkel tuli mobiilikõne. Kui ta oli kõne lõpetanud, siis proua samal ajal kummardas mitu korda käes oleva telefoni suunal, saates temaga vestelnule veel tagantjärele energeetilise tänu kõne ja ühenduse võtmise eest.
/nginx/o/2024/12/03/16523726t1h52a4.jpg)
Korvipunumise töötuba
Sedaviisi ühiskonnast tulenevale kaasatuse harjumusele sattusin minagi ühel sügiskuu reedesel päeval toredate prouadega korvi punuma. No minu korvike sai selline algaja tilluke. Aga ohh sa püha püss, milliseid meistriteoseid sealsed prouad on valmis teinud ja ka pooleliolevas teostuses näha sai. Punumise töötoa sensei on ise juba 20 aastat seda kunsti praktiseerinud, nüüd õpetab teisigi. Õpetaja tuleb kohale Kochist, maakonna keskusest kaks korda kuus. Kochi asub ca ühe tunni autosõidu kaugusel. Sealt tulevad meie maakoha töötuppa veel mõned punumishuvilised. Niimoodi me ruum käsitöömeistreid täis saab.
Maja, kus töötuba läbi viiakse, on endine koolimaja. Kahjuks on väga palju koolimaju tühjaks jäänud, millest on kurb. Samas ei ole need väärikad majad kasutuseta jäänud. Osa on täitunud linnavalitsuse kontoritega, osa on huvialakeskuseks ümber kujundatud ja osast on saanud ka majutusasutused või mõne muu kogukonna tegevuse laboratoorium. Muutuv maailm soosib loovust ja põnevaid uusi võimalusi.
/nginx/o/2024/12/03/16523727t1h1ce1.jpg)
Vananev ühiskond kui aaretelaegas
Minu jaoks on siinne eakas seltskond kujunenud kui kullakaevanduseks. Iga proua ja härra kannab endas väärtust – ajalugu ja oskusi, mis võivad kaduda koos nendega kui ühiskonna noorem põlvkond seda teemandiväärtusega oskust üles ei nopi ja elus ei hoia. Mina olen korjel. Ohh, kui palju põnevat on juba kogetud ja palju põnevat eeski. Mida rohkem mu jaapani keel areneb, seda sügavamale suudan end sellesse aarete laekasse kaevata...
Kahjuks on tänapäeva Jaapanis lood juba sedaviisi, et mõned traditsioonid ja tseremooniad on elus vaid maapiirkondades. Linnastumine on palju Jaapani kultuurist aegade hämaruse mälestuseks jätnud. Mida tugevam on kogukond, kus üksteist tuntakse ja toetatakse, koos käiakse ja ühisüritusi korraldatakse, seda väekamalt suudetakse ka traditsioone ja ajaloolist kultuuriväärtust hoida ning edasi anda nooremale põlvkonnale.
Märkasin, et Eestis avati mõni aeg tagasi võimalus õppida kogukonnatööd vananevas ühiskonnas. Väga väärt ja vajalik oskus/elukutse. Jaapanilt oleks selles teemas paljutki õppida. Tunnetan, et selliselt üles ehitatud kogukonnas ja ühiskonnas on turvaline vananeda.
