INTERVJUU ⟩ Lõunanaabrid Baltimaade vendlusest: viimased 30 aastat ei ole meil olnud ühist eesmärki

Christin Krassajakirjanik

5. detsember 2024, 08:00

Kui eestlased tunnevad uhkust oma indie-pärli Ewert and The Two Dragons'ite üle, siis lätlastel on sarnaseks põhjuseks Sudden Lights. Klassikaliste instrumentide õpingutest alguse saanud bänd on teinud läbi teekonna, mis on viinud nad nii Eurovisiooni lavale kui ka teistele rahvusvahelistele muusikaareenidele. Kuid miks on meie lõunanaabritest poistel eriline side just Eestiga? Mis on nende arvates Baltimaade noorte mured ja rõõmud ning millises Eesti linnas nad elaksid, saad lugedes teada. ​

Sudden Lights sai alguse muusikakoolis, kus kõik tulevased bändiliikmed õppisid klassikalisi instrumente. Sõprus tärkas kõigepealt orkestriproovides, kuid üsna pea avastasid noored, et neil on ühised huvid – sealhulgas soov luua bänd. Esimesed ühised proovid toimusid muusikakooli ruumides 2012. aasta paiku. Sellest ajast alates on nad koos muusikat teinud.

... Usun, et oleme tõesti tundnud mõju, mida Nõukogude Liidus olemine meie rahvale jättis. See oli 50 aastat kestev keele, kultuuri, linnade ja looduse «vägistamine».

«Veider on see, et aastatega oleme üha lähedasemaks saanud. Me tõesti naudime üksteise seltskonda ka praegu,» jagavad bändiliikmed ühest suust.

Loominguline protsess ja üksteisega musitseerimine on bändi suurimaks inspiratsiooniallikaks. «Kõik muu tuleb hiljem – mõnikord inspireerib meid armastus, teinekord ühiskondlikud probleemid või lihtsalt soov luua midagi lõbusat. Elu ise on üks suur inspiratsiooniallikas,» selgitavad nad. 

Intervjuu küsimustele vastab bändisolist Andrejs Reinis Zitmanis.

Sudden Lightsi solist Andrejs Reinis Zitmanis. Foto: Roosa Vilkanen

Mis on kõige lätlaslikum asi Sudden Lightsi juures ja mis võib olla kõige universaalsem?

Lihtne vastus oleks – meie keel. Me kirjutame enamiku oma lugudest läti keeles. Suhe meie ja meie keele vahel on aastatega tugevamaks muutunud, sest oleme mõistnud, kui oluline see on meie kultuuri ja riigi jaoks. Läti artistidena on meie kohustus seda keelt säilitada ja elus hoida. Oleme väga uhked, et saame lätikeelseid lugusid ka välismaal esitada.

Paljud artistid usuvad, et rahvusvaheliseks läbimurdeks peaks laulma ainult inglise keeles, ja ausalt öeldes olime ka meie kunagi seda meelt. Kuid nüüd tahame minna natuke teist teed – aeg-ajalt visata sekka lugusid ka meie emakeeles.

Kõige universaalsem asi meie juures on minu arvates see, et oleme päris inimesed, päris lugudega, päris suhetega omavahel ja soovime lihtsalt muusikat mängida, et oma tundeid teistega jagada.

Sudden Lights esindas 2023. aastal Lätit Eurovisiooni lauluvõistlusel!

Mis on Läti ja Eesti muusikute suurimad väljakutsed rahvusvahelise publikuni jõudmisel?

Ma arvan, et igal aastal muutub see aina raskemaks, sest ühiskonnana elame üha enam oma «mullides». Meil on need sotsiaalsed mullid, mis aina kaugenevad üksteisest, laienevad nagu universum. Elame oma muusika- ja kultuurigalaktikates ning nende vahel on raske liikuda. See ei ole enam seotud keelega, vaid lihtsalt võimega inimesteni jõuda. Selleks on vaja palju ressursse.

Ma usun, et praegu elame balti rahvastena parimaid aegu üldse. Kuid me ei tohi seda kunagi iseenesestmõistetavaks pidada.

Mida peate enda suurimaks saavutuseks?

See on tõesti huvitav küsimus. Eurovisioonile minek ja mõned Läti suurimad auhinnad on kindlasti väga suured saavutused, mille üle oleme uhked. Kuid minu jaoks on suurim saavutus, ja see kõlab nüüd pisut klišeena, et oleme endiselt koos, naudime üksteise seltskonda ja püüame kirjutada oma parimaid lugusid. Ja et meil on kõige armsamad fännid! 

Kui olime noored, unistasime kõigist neist suurtest asjadest, millest mõned oleme suutnud juba teoks teha. See teeb meele rõõmsaks. 

Olete kirjutanud ühe sügavalt ühiskonnale otsa vaatava loo «Eastern European Dream» (Ida-Euroopa unistus – toim). Kas see oli seotud mõne konkreetse sündmusega või peegeldab see laiemaid tundeid, mis on seotud Lätis üleskasvamisega?

Mõlemat. Loomulikult on sõda Ukrainas olnud tohutu ajend. Kõik laulud, mis on ilmunud pärast 2022. aasta 24. veebruarit, on mingil moel sellest, lihtsalt teise nurga alt. Kuid teate, me oleme sündinud 1990. aastate lõpus, 2000. aastate alguses, ja usun, et oleme tõesti tundnud mõju, mida Nõukogude Liidus olemine meie rahvale jättis. See oli 50 aastat kestev keele, kultuuri, linnade ja looduse «vägistamine».

See kõik jätab inimestesse sügavad jäljed. Paljuski usume, et eestlased on olnud nende haavade parandamisel veidi edukamad. Kuid sellised armid jäävad kauaks.

«Eastern European Dreami» muusikavideo!

Loos vastandate omavahel Ida-Euroopa unistust Ameerika unistusega. Mida sellega silmas peate?

Ma arvan, et see tuleneb sellest, et oleme Baltimaadena alati olnud lääne ja ida mõtteviisi keskel. Sajandeid olime kas ida kõige läänepoolsem osa või lääne kõige idapoolsem osa. Baltimaade pärast on alati sõdu peetud. See toimub ka praegu, lihtsalt modernsemal viisil.

Kui oled noor, ei tohiks sa midagi karta. Ka Baltimaade noorena. 

See muudab meid mõnes mõttes tagasihoidlikuks. Me lihtsalt tahame sellest kõigest vabad olla. Asi ei ole mitte ainult oma majanduse üleskasvatamises – kuigi ka see on väga oluline. Meie jaoks on olulisem võimalus ise enda eest vastutada – olla iseseisvad riigid, kes otsustavad ise oma riigi ja rahva üle.

Ma usun, et praegu elame balti rahvastena parimaid aegu üldse. Kuid me ei tohi seda kunagi iseenesestmõistetavaks pidada.

Sudden Lights on Läti indie-roki bänd, mis asutati 2012. aastal Riias. Bändi kuuluvad vokalist Andrejs Reinis Zitmanis, trummar Mārtiņš Matīss Zemītis, kitarrist Kārlis Matīss Zitmanis ja bassist Kārlis Vārtiņš. Foto: Roosa Vilkanen

Inimesed on küsinud, miks Ida-Euroopa unistus, mitte Põhja-Euroopa oma? Kas ma tõesti usun, et Balti riigid on osa Ida-Euroopast? Ei, ma ei pea just seda silmas. Kuid me oleme olnud osa idast nii kaua, et me ei saa seda lihtsalt kustutada, olenemata sellest, kui väga me tahame, et läänes vaadataks meid eelkõige Põhja-Euroopa riikidena. 

Usun, et me ei pea kellekski saama või justkui kogu aeg ennast tõestama. Me peame lihtsalt tõeliselt iseendaks jääma ja seda omaks võtma üheskoos meie keerulise minevikuga. Võtma parima, mida saame läänest ja põhjast, kuid jääma ikka iseendaks. 

Viimased 30 aastat ei ole meil olnud ühist eesmärki, mida varem jagasime. 

Mis on kõige väärtuslikum õppetund, mille olete noore inimesena Balti riigis üles kasvades saanud?

Ma arvan, et see on õpetanud meid olema rohkem kahe jalaga maa peal. Me ei karda tööd teha, saame rääkida ükskõik kellega ning võime teha peaaegu kõike, tundmata, et see oleks meie jaoks alandav.

Aga rääkides Läti noortest. Mis on teie arvates tänase Läti nooruki kõige suurem väljakutse, millega silmitsi seistakse?

Suures osas on need samad probleemid, millega kõik noored kokku puutuvad. Ma mõtlen, et noored ei mõtle tavaliselt poliitikale või millelegi sellisele – neil on oma mured. Aga ma arvan, et see on seesama võitlus, mida oleme väljendanud selle sama lauluga «​Eastern European Dream». Nad tahaksid lihtsalt olla siin ja praegu, mitte karta. Kui oled noor, ei tohiks sa midagi karta, ka Baltimaade noorena. 

See [Tartu] ongi koht, kus ideed iseseisvast Lätist ellu ärkasid.

Kas teie arvates liiguvad Balti riigid praegu suurema ühtsuse poole või pigem kaugenevad teineteisest? 

Kahjuks tunnen, et me mõnes mõttes kaugeneme teineteisest. Meie vahel on ju ikka venna-õe armastus, aga tunnen, et me oleme oma probleemidesse kinni jäänud. Sarnaselt sotsiaalsete mullidega on ka iga riik praegu oma mullis. Viimased 30 aastat ei ole meil olnud ühist eesmärki, mida varem jagasime – igatsust vabaduse järele. Kuid praegu tunnen, et meie ühtsus kurja Venemaa režiimi vastu toob meid jälle lähemale. Seega ma arvan, et sellele küsimusele pole ühtainsat vastust.

Foto: Roosa Vilkanen

Kas teie arvates mõjutab nõukogude minevik endiselt ka isiklikke suhteid, näiteks seda, kuidas me suhtume oma perekonda või riiki?

Oh jaa, absoluutselt. Oleme noored demokraatiad, peame veel õppima, kuidas usaldada valitsust ja üksteist. Ja see kandub ka meie peresuhetesse. Mõnikord jääb palju ütlemata. Aga see muutub iga aastaga paremaks ja paremaks. Oleme õigel teel.​

Ja viimaks. Kui teie bänd saaks elada ühe aasta mõnes Eesti linnas, siis mis see oleks?

Tartu. Mõnikord tundub isegi, et Tartu on Läti linn. Me tunneme end siin koduselt. Ja ma ei tea isegi, miks. Oleme siin korduvalt käinud reisidel või kontsertidel ja iga kord on olnud tõeliselt eriline. Võib-olla on see seotud ülikooliga. Peaaegu kõik Läti iseseisvuse rajajad on just siin õppinud. See ongi koht, kus ideed iseseisvast Lätist ellu ärkasid. See on jõud, mis meid ühendab. Meil on olnud väga karm minevik, mis on meid kindlasti ühtsemaks teinud, nüüd on meil oma vabadus, aga peame koos edasi minema!

Foto: Postimees