Copy

Austatud ja konservatiivses perekonnas Prantsusmaal Poitiers’ linnas 1849. aastal sündinud Blanche Monnier oli tohutult ilus noor naine, kes võlus paljude kosilaste südameid. Ta oli kütkestav seltskonnadaam, kelle tulevik oli paljutõotav ja kogu maailm tema ees valla. Kuid neiu unistused armastusest ja õnnest purunesid kiiresti, kui ta armus vanemasse juristi, mehesse, keda tema türanlik ema Louise heaks ei kiitnud.

Aasta oli 1876, kui 27-aastane Blanche sügavalt armus – paraku oli tema silmarõõm vanemas eas jurist, kes ei olnud majanduslikult just eriti heal järjel. Ema Louise’il olid tütre jaoks loomulikult hoopis teistsugused plaanid; Blanche pidi abielluma mehega, kellel on vanemate heakskiit. Blanche aga ei jätnud oma jonni, mis ajas ta ema täielikult raevu.

Louise oli kõrgseltskonnas oma heategevuse ja kogukonna toetamise tõttu väga austatud, seetõttu ei osanud keegi aimatagi, millega naine järgmiseks hakkama sai. Nimelt lukustas Louise oma lihase tütre pehmete seintega pimedasse pööningukambrisse – ilmselt lootuses, et Blanche mõtleb ümber ning loobub abiellumise plaanist. Sinna jäi õnnetu Blanche mitte ainult päevadeks, nädalateks ja kuudeks, vaid suisa aastateks. Pime ja kõle tuba, peaaegu mitte mingisugust inimkontakti… Blanche’i elu oli elav põrgu.

Kommentaarid (2)
Copy