Copy

«Me olime olnud koos täpselt 20 minutit, enne kui noormees viskas telefoni diivanile ja üritas mind suudelda.» Mida sa endast ometi mõtled, mees?

Otsustasin hakata iga nädal käima vähemalt ühel kohtingul. Kuidas see mul läks ning kelle vahva ja veidraga kohtusin, saad lugedes teada! Enne, kui asume kohtinguseikluste kallale, filosofeerime armastusest. Sest kellele see ei meeldiks?

Lugesin mõni aeg tagasi raamatut «​Ikigai». See teos ei keskendu niivõrd suhetele ja armastusele kui elu eesmärgile ja selle leidmisele. Minu arvates võib raamatust tuua paralleele kaaslase valimisega. Kaaslasega suhtesse minnes annad sa talle teada, et soovid temaga olla siin ilmas kuniks aega antud. Kaaslane on teadlik sellest, et just teda on valitud ning on teinud sarnase otsuse – see tähendab teineteisele pühendumist kõige lihtsamates sõnades. Tegemist ei ole mingi müstilise protsessiga, vaid evolutsiooni teel kaasa antud instinktidega. Öeldakse ju, et armumisel vallanduvad meie kehas keemilised reaktsioonid, mis ei ole otseselt seotud meie mõttetegevusega, see on see mingi sisemine teadmine, mis kaasa tuleb. Ja raamatu kontekstiga sidudes – armastus on samuti omaette filosoofia. See on tunne, mida me kõik tajume, väljendame ja võtame vastu erinevalt. 

Põikame korra armastusekeemia koolitundi

Armumine on keeruline bioloogiline ja psühholoogiline protsess, mis hõlmab mitmeid keemilisi reaktsioone meie ajus ja kehas. Tegemist pole ainult romantiliste või vaimsete tunnetega, vaid seotud ka füsioloogiliste muutustega, mida juhivad hormoonid ja neurotransmitterid.

1. Dopamiin ja õnnetunne

Dopamiin on peamine neurotransmitter, mis mängib rolli armumise puhul. Kui kohtume kellegi, kellesse armume, vallandub ajus dopamiini tulv, mis tekitab eufooriat, õnnetunnet ja motivatsiooni selle inimesega koos olla. See reaktsioon on loomulik ja automaatne, sõltumata teadlikest mõtetest.

2. Oksütotsiin ja sideme loomine

Oksütotsiin, mida nimetatakse ka kallistushormooniks, vabaneb füüsilise läheduse, nagu kallistuste või puudutuste ajal. See aitab tugevdada emotsionaalset sidet ja tekitab usaldust. See hormoon võib aidata kaasa tundele, et oleme leidnud õige inimese, kellega sidet luua.

3. Adrenaliin ja liblikad kõhus

Armumise varajases staadiumis on sageli tunda närvilisust, mingil määral ärevust, või liblikaid kõhus tunnet. Selle põhjuseks on adrenaliini ja noradrenaliini tõus, mis kiirendab südamerütmi, suurendab erksust ja paneb meid füüsiliselt tundma erutust või põnevust.

4. Serotoniin ja kinnisidee

Armumise ajal langeb serotoniini tase ajus, mis võib selgitada, miks me pidevalt mõtleme oma partnerile ja mõnikord isegi tunneme kerget kinnisideed. See serotoniini langus on ajutine, kuid aitab keskenduda suhtele.

5. Lõhnad ja feromoonid

Kuigi lõhnasid ja feromoone pole teaduslikult täielikult mõistetud, on neil tõenäoliselt roll partneri valikus. Mõned teadlased usuvad, et teatud biokeemilised signaalid võivad meid tõmmata inimeste poole, kelle immuunsüsteem on meie omast erinev, aidates looduslikult kaasa geneetiliselt tugevamate järglaste loomisele.

6. Teadvuseväline otsustamine

Need bioloogilised protsessid toimuvad sageli automaatselt ja ilma meie teadliku mõtlemiseta. Armumise tunne võib tunduda juhuslik või isegi saatuslik, kuna meie keha ja aju töötavad koostöös, et reageerida teise inimese energiale, lõhnale, välimusele ja käitumisele.

Kokkuvõttes ei tähenda see, et meil pole kontrolli oma armumise üle, kuid protsess ise algab aga sügaval meie bioloogias. Hormoonid ja neurotransmitterid annavad meile signaale, mis võivad tunduda nagu õige inimese äratundmine, kuigi see põhineb paljuski instinktiivsetel ja keemilistel reaktsioonidel.

Kommentaarid (1)
Copy