Copy

Paljud laste hirmud on küll irratsionaalsed, kuid need on osa nende kujutlusvõime rikkast maailmast, mida mõjutavad televiisor, raamatud, täiskasvanute jutud ja muu ümbritsev. Need hirmud võivad võtta kõige ootamatumaid vorme – näiteks uskumus, et sarimõrvar peidab end keldris ja ootab täiuslikku hetke, et rünnata. Vanemaks saades kasvavad inimesed neist hirmudest enamasti välja ja hiljem ajavad need isegi naerma, kuid lapsepõlves tundusid need ülimalt realistlikud. Kust need hirmud tulevad?

25-aastane Paula kartis lapsena näiteks, et inimsööjad pistavad ta nahka või tulnukad viivad ära. «Hakkasin üksi magama alles 11-aastasena. Siis pidi ka algul isa kõrval istuma, kuni ma magama jäin,» rääkis ta. Seejärel söandas ta üksi magada, ehkki uks pidi paokil olema. «Eks see hirm oli osa lapse elavast kujutlusvõimest.»

36-aastane Juta pelgas lapsena tualetis käia. «Mul suri üks vanem sugulane potil istudes ära ja ma kuulsin, kuidas täiskasvanud sellest omavahel rääkisid. Lapse aju lõi seose, et ta suri ära, kuna istus poti peal ja nii tekkis hirm, et ka minuga võib nii minna.»

Kommentaarid
Copy