Põllumajandus- ja toiduameti loomade heaolu spetsialisti Carol Laurimaa toel on sel aastal koera- ja kassivabrikutest päästetud üle 300 looma. Kaheksa aastat loomade päästmisega tegelenud Laurimaa avaldab, et ta on ka ise kunagi kutsikavabrikust pärit koera võtnud ning see kogemus sai kahjuks kurva lõpu.
Kuidas sa loomakaitse valdkonna juurde jõudsid?
Loomad meeldisid mulle lapsena. Mul oli kodus küülik ja kui ma omaette kolisin, võtsin koera. Minu teekond loomakaitse valdkonnas sai alguse vabatahtlikust tööst. Hakkasin 18-aastaselt Eesti Loomakaitse Seltsi vabatahtlikuks ning teostama kontrollkäike. Pool aastat hiljem hakkasin vabatahtlikuks ka Tallinna loomade varjupaigas. Umbes aasta hiljem kandideerisin varjupaiga administraatoriks, sain sinna tööle, töötasin varjupaiga administraatorina. Sealt edasi liikusin PetCity lemmikloomahotelli tööle. Olen proovinud ka mitte loomadega seonduvaid töid teha, aga seal ma väga kaua ei püsi. Siis Eesti Loomakaitse Selts kutsus mind tööle otsese abistamise juhiks, kus ma töötasin veidi üle poole aasta, kuna siis tegi Varjupaikade MTÜ mulle ettepaneku hakata juhtima Tallinna loomade varjupaika. Seda juhtisin kuskil aasta.
/nginx/o/2022/01/17/14313822t1hc146.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/01/19/7499241t1h93f5.jpg)
