Enne Marokosse jõudmist andis üks palju reisinud sõbranna mulle soovituse – kui hammam'i otsid, proovida leida üks kohalik endavanune naisterahvas ja küsi temalt, kuhu minna. Nii võid kindel olla, et ei satu turistilõksu. Netist otsides lööb pildi üsna kirjuks, sest hammam'e leidub igasuguses hinnaklassis küll koorimiste ja õlimassaažide, peapesu ja jumal teab millega veel. Kuigi idee Euroopa mõttes odavast massaažist tundub ahvatlev, tahtsin siiski saada seda päris autentset kogemust.
Marokos hostelis vabatahtlikuna töötades ei olnud mul väga raske leida kohalikku, kelle käest otse soovitusi küsida. Pidin ainult oma narivoodi äärest pea üle upitama ja Fatima käest küsima, kuhu minna tuleb. Üritasin küll neidu ennast ka veenda minuga kaasa tulema, sest mõte üksi hammam'i minekust tundus natuke kõhe – kuhu ma minema pean, mida tegema, et mitte lolliks jääda ja kindel olla, et ma midagi kohalike jaoks ebasobivat seal korda ei saada. Fatima lubas mind kättpidi kohale talutada õigesse kohta, kuid ise ta kaasa tulla ei tahtnud. Eelkõige rahalistel põhjustel, sest kuigi hammam'i külastus ei ole kallis, läheb kogu tema vaba raha IELTS (International English Language Testing System) testi tarbeks hoiupõrsasse. Minu teise töönädala lõpus saabus meie sekka uus Saksa vabatahlik Minni, kellega kiiresti sõbrunesime ning kes Covidist taastuvate kopsudega oli väga huvitatud minuga koos sauna külastamisest. Fatima helistas kohalikku hammam'i ette ning uuris kõige õrnemate kätega pesijalt, millal tal oleks aega meid vastu võtta. Välismaalaste suurim mure hammam'i külastades on alati Maroko naiste jõuline puudutus, mis võtab umbes seitse kihti nahka maha ja pisarad silma. Mainitud tädi pidi olema aga hoolitsev ja õrn ning tema kätte julges Fatima oma õrnanahalisi Euroopa sõpru ka saata. Tädi oli parasjagu lõunal, seega meil paluti kohale ilmuda umbes tunni pärast.
:format(webp)/nginx/o/2024/12/15/16546128t1h713d.jpg)
