Copy

Pühadeaja lähenedes on ikka ja jälle kombeks rääkida koosolemisest ja koos tegemisest. Mõni ütleks juba selle lause peale, et pühad on ammu kohal. Jah, ma kuulsin esimesi jõulumeloodiaid juba septembris – aga see on eraldi saaga, mida vaimuvaramu najal lahti harutada. Pühad tulevad siis, kui hinges see pühadetunne end sisse on seadnud. Siit aga kerkib kalk ja kurvastav tõdemus – kõigis seda pühadetunnet ei tärkagi!

Me oleme varmad sukelduma pühademelusse ja andunult kaasa minema pea kõigega, mis meile ette kantakse. Ja see on ju paljuski mõistetav ja arusaadav. Hing ihkab rahu, meelekindlust ja rõõmu. Pühadesäras on kerge mitte märgata vaikuse valjusid varje.

Suurim kingitus, mis siinkirjutaja arvates pühadel teha saab, on märkamine. See sama märkamine, millest me terve aasta enne ja pärast pühi ikka ja jälle räägime. See müütiline märkamine, millest paljud on kuulnud ja mõned isegi näinud. Aga ammu aega tagasi. Siis, kui rohi oli merevaiguroheline ja taevas süvavetesinine. Ammu enne seda, kui varju vaikiv valedus sära summutas.

Kommentaarid
Copy