:format(webp)/nginx/o/2024/02/13/15884862t1h9685.jpg)
«Palju õnne, sussupussumussukussu,» õnnitleb abikaasa ja ulatab suht totaka isetehtud sünnipäevakaardi. «Oled oodatud oma kaaslasega (minuga) Michelini tärni restorani….». Appi, sellist väärtuslikku kinki pole veel keegi mulle kunagi teinud. Olen tahtnud küll uut sportautot ja merevaatega maja, aga need on öeldud naljaga pooleks. Nüüd siis tean, mis tunne on olla suhkrupoiss, kui suhkruemme sulle midagi suurt ja ilusat ostab, kuigi veel on tunded kahetised, võib olla isegi kolmetised.
Kolme ja poole tunnine tee naaberriiki Lätti möödub kiirelt. Ja ongi väga kiire, sest pakkimine jäetakse alati viimasele minutile. Plaan on enne rikkalikku õhtusööki veel jõuluturult läbi käia. Laupäevaõhtuses Riia südalinnas on päris suur ummik, aga leiame siiski tasulise parkla, kus on veel vaid mõni üksik vaba koht ja sealgi on manööverdamine omaette ballett. Aega linnas ringituiamiseks on vaevu 30 minutit. Aga «ma olen ju Riias umbes 15 korda käinud», mõtlemata sellele, et sellest 14 korda «käinud» tähendab Eestist ilma vahepeatumiseta lennujaama sõitnud. Kui aga vanalinna jõuame, oleme sattunud kui võõrasse Põhjamaa linna: «Vaata kui äge kirik, vaata kui lahe maja. Oi, ma ei teadnudki, et Riias on ka raekoja plats!» Täitsa pekkis, ma polegi oma teadliku elu jooksul seda kõike näinud. Või siiski olen, kunagi lapsepõlves, aga mäletan ainult ühte kõrget monumenti, mis nagu täna selgub, on vabadussammas. Kõik muu on nagu siil udus. Vanalinn koos oma jõuluturuga on tõesti äge. Ainult et lätlased ei oska lund teha, selles osas on eestlased targemad.
/nginx/o/2024/12/25/16563422t1h5116.jpg)
