:format(webp)/nginx/o/2024/04/23/16025832t1he7eb.jpg)
«Merike san, Merike san!» kuulen ukse tagant poolvaikseid hõiskeid. Tunnen hääle ära ja ohkan endamisi: «Mitte praegu!» Vaatamata sellele lähen siiski uksele. See on Miyoko san, 74-aastane väga vitaalne vanaproua, kes on minu ühe varasema Jaapani loo peategelane.
Ukse vahelt vaatabki vastu too sama päikesena särav jaapanlanna. «Merike, yuzu aeg on käes! Läheme korjele!» sõnab proua. «Kohe nüüd või?» kostan vastu. Miyokol on selgitus olemas, miks nüüd ja praegu vaja minna: «Merike, sa ju tead, et meil siin läheb vara pimedaks, on vaja hakata kohe tegutsema. Pealegi on varsti pööripäev käes ja siis on sul yuzu'sid nagunii vaja.» «Yuzu hooaeg, yuzu hooaeg!» keksib vanaproua rõõsalt.
/nginx/o/2024/12/29/16568865t1h702e.jpg)
