Copy

Alanud on Eesti raamatu aasta! Pool sajandit tagasi ilmus esimene kirjasõna edastav teos, kus kasutati ka eesti keelt. Võimas saavutus vajab igati väärikat ja vahvat tähistamist! Miks mitte mõelda selle suurejoonelise sündmuse valguses ka lugude vestmisest üldiselt ning sellest, kuidas sõnade ritta seadmisest sai väärikas oskus, mis mitmele ametile aluse pani.

Olen juba eelnevates klaviatuurikarjatustes korduvalt maininud, et minu jaoks on raamatud palju rohkemat kui pelgalt pääsetee kohati lainetena üle pea löövast argielu räpasest valulikkusest. Nad on hingehaavade palsam. Huvivaldkondade koondumise kiirtee. Ajaviite algatuste sulnid saatjad. Raamatud on minu jaoks kõike seda, mida ühel elus korduvalt ebaõnnestunud kolumatsil ei ole olnud õnne oma eluteel leida ...

Kunagi ammusel ajal, siis kui mul veel olid mingid unistused ja lootused, sattusin ma lugema väljapaistva õigusteadlase H. Patrick Glenni legendaarset teost «Õigusloome traditsioonidest». Professor Glenn oli oma muude saavutuste hulgas ka õigusloome, kui traditsiooni teooria looja – tema jaoks oli oluline muu hulgas ka see, mis lugu on õigusel rääkida ning kuidas me seda lugu taasesitame ja kohaldame. Aga mitte sellepärast ei toonud ma kuulsa komparativisti nime siia teksti – põhjus on hoopis muus.

Kommentaarid (1)
Copy