Millegi heaga piirilinn Desaguadero meid ei üllata, tõkkepuu piiril nagu tõkestaks ka normaalsuse leviku Peruust Boliiviasse. Peatänava sillutise löökaugud panevad meie matkabussi vedrud vägisi proovile, majade ees tänaval sirutub üks lapsekäsi teise järel almust küsima. Õnneks pole tänavat ega lapsi kauaks, pimedus matab ümberkaudsed mäed koos linnakesega. Ja pealinna La Pazi pole siit enam pikk maa, 120 kilomeetrit, Guillermo kinnitusel kaks tundi teed.
Inimlik häda sunnib kedagi paluma juhti teha mõnes tanklas peatus. Mida aga üsnagi tiheda liiklusega maanteel pole, see on tankla. Bussijuht keerab ühemõtteliselt teelt kõrvale, põllule. Ja siin see inimlik häda leevenduse leiabki – mehed ühele poole ja naised teisele poole sõidukit. Nagu nõukogude ajal kolhoosiekskursioonil.