:format(webp)/nginx/o/2025/01/17/16601384t1he008.jpg)
Guillermo, ketšua verd giidi suus ajab üks legend teist taga. «See on Boliivia,» muigab mees oma kuldhamba välkudes tähenduslikult. Ka siit otsisid konkistadoorid El Doradot, aga leidsid Potose, siin ohverdati muiste ja ohverdatakse veel tänapäevalgi. Ka inimesi.
Millegi heaga piirilinn Desaguadero meid ei üllata, tõkkepuu piiril nagu tõkestaks ka normaalsuse leviku Peruust Boliiviasse. Peatänava sillutise löökaugud panevad meie matkabussi vedrud vägisi proovile, majade ees tänaval sirutub üks lapsekäsi teise järel almust küsima. Õnneks pole tänavat ega lapsi kauaks, pimedus matab ümberkaudsed mäed koos linnakesega. Ja pealinna La Pazi pole siit enam pikk maa, 120 kilomeetrit, Guillermo kinnitusel kaks tundi teed.
/nginx/o/2024/09/12/16352901t1h3e41.jpg)
