«Üllatavaid hetki on palju, eriti kasuisa rollis. Kui me Pillega kokku kolisime, olin nagu puuga pähe saanud, sest järsku oli minu elus kaks poissi. Ma ei teadnud laste kasvatamisest mitte midagi, vaid ainult seda, mida mäletasin enda lapsepõlvest, kuidas mind kasvatati,» tunnistab Kaspar Rooni, kes jagab oma teekonda isaks olemise ja pereelu suurte muutuste keskel.
Tema lugu on täis sügavat pühendumust oma perele ja arusaama, et elu ei ole kunagi must-valge. Kaspar räägib avameelselt oma kogemustest isa ja kasuisa rollis, samuti sellest, kuidas tema vaated pereringis ja isiklikus elus on aja jooksul muutunud.
Kuidas te elukaaslasega kohtusite? Mis esmamulje teineteisest jäi?
Esimese kohtumisega oli täpselt nii, et seda peaaegu polekski juhtunud. Meie tutvus toimus läbi rakenduse Tinder, vestlesime kirja teel ning helistades. Mingil hetkel otsustasime, et nüüd on aeg kohtuda. Kuna Pillel oli eelmisest suhtest kaks last ja neid ju esimesele kohtumisele kaasa ei võta, oli tükk tegemist, et planeerida lapsehoidjat, kelleks pidi olema laste bioloogiline isa. Ma ei mäleta täpselt, kas ta hüppas kolm või lausa neli korda alt ära. Pille oli juba käega löömas ja ütles, et sellest ei tule midagi välja – laste kõrvalt on võimatu deitida. Aga mina ei andnud alla ja ütlesin, et proovime uuesti. Pille organiseeris varuvariandi, et lapsed saaksid minna oma onu või tädi juurde selleks ajaks. Nii saimegi kokku Türil, minu väikeses ühetoalises poissmehe korteris.
:format(webp)/nginx/o/2024/11/26/16508323t1h5c86.jpg)
