/nginx/o/2024/12/25/16563339t1h915f.jpg)
Pärast viit ja poolt kuud reisimist olid mu rahavarud hakanud jõudma otsakorrale, mis normaalsele ratsionaalsele inimesele võib-olla tähendaks, et on aeg otsad kokku tõmmata ja leppida, et ehk see ümbermaailmareis ei pea toimuma ikkagi ühe korraga. Või jääda veel mõneks ajaks Euroopasse, kus on potentsiaalselt võimalik endale leida töö, ja alles siis jätkata. Noh, mitte see neiu siin.
Kui midagi on juba ette võetud, tuleb see ka lõpuni viia, ja mu sisetunne ütles, et küll ma selle rahalise poole ka kuidagi välja mõtlen. Seega broneerisin ma endale Assooridelt edasi lennupileti New Yorki. Just nimelt, maailma kõige kallimasse linna.
Olin endale juba paar nädalat varem suutnud välja kaevata vabatahtlikukoha New Yorgist kahe ja poole tunnise autosõidu kaugusele, seega päris tühja teadmatusse ma teel polnud. Piletid broneeritud, oli vaja kuidagi kolm ööd New Yorgis ööbida, ilma et ma oma pangakontot täiesti tühjaks teeks. Odavama hinnaklassi öömajad jäid nimelt 100 euro piirimaile ja tundus jabur 300 eurot voodikoha eest maksta. Hostelite valik oli samuti kasin – pakkumises oli veidi peenem ja kallim hostel Manhattani läheduses, kus sa magad põhimõtteliselt kapis; vereplekkide ja kodututega sisustatud õuduste «hostel» Harlemis; värisev ja kolisev tuba raudtee all Queensis või «karakteriga» noortehostel Brooklynis, kus rotid su isiklikud asjad laiali tassivad. Noh, ma võin ju olla reisisell, kelle standardid on pigem madalad, kuid kahes asjas ma järeleandmisi ei tee – voodi peab olema puhas ja magada peab ka saama öösel.
