Eestimaa teenekaim loomakaitsja Heiki Valner tähistab täna oma 60. sünnipäeva. Vaadates tagasi aastakümnetele ja sadadele päästetud loomadele ning lindudele, on palju läinud hästi. Loomapidamiskultuur Eestimaal on paranenud teosammul, ent märgatavalt, kui võrrelda aastakümnetaguse ajaga. Loomade heaolu eest seisva Valneri südame paneb praegu valutama hoopiski metsloomade ja iseäranis huntide ümber toimuv.
Mis on pildil valesti, kui me räägime huntidest?
Alustame metsloomade loendamisest, mis on minu kui tavakodaniku jaoks veidi segane teema. Ajame aga elukad liikvele ja loeme nad üle, nood putkavad naaberjahimaadele ja loeme nad sääl taas üle? Nii käibki või? Kas auto alla jäänud või teistmoodi otsa lõppenud metsasukaid ka üles loendatakse või on nad «loomulik kadu», mis arvesse ei lähegi? Salakütid võtavad ka oma osa. Küsimusi oleks veel mitukümmend, aga jahimeeste ehk asjast huvitatud osapoole loendusandmeid ma nüüd sada protsenti kullana küll võtta ei julge. Õnneks laias laastus mingi ligikaudne üldpilt peab otsustajatel siiski olema, sest päris otsa pole loomad-linnud koos metsadega me maalt veel lõppenud. Rõhk sõnal «veel».
:format(webp)/nginx/o/2022/10/12/14895009t1hee00.jpg)
