Miks siis mitte sõita Helsingisse ja otsida üles endises töölislinnaosas Kallios asetsev pagariäri Avikainen (Franzéninkatu 10), mis tõenäoliselt nägi üsna samasugune välja ka läinud sajandil (äri asutanud daam töötas seal muide 89. eluaastani) ning kus tass teed maksab – trummipõrin – 1,70 eurot. Vanem on küll Bulevardil alates 1852. aastast tegutsenud Ekberg, kuid Avikainenis tunnetab autentsust, mida ei ole remontide käigus välja renoveeritud.
Kui Helsinki Partners ja Suomen Messusäätiö ei oleks mind Helsingisse kutsunud, siis ei oskaks ma sellest kirjutada. Kuid kutsuti ja näidati teisigi Helsingi vana aja asju, näiteks Kotiharjun Sauna (Harjutorinkatu 1), kus ahjusid köetakse puudega ja ametis Soome pealinna viimane seljapesija (muidugi võiks väita, et araabia maade sisserändajad oma hammam’idega on lippu edasi kandmas). Ent Kotiharjun Sauna on üks viimaseid päris vana aja linnasaunasid, mille külmkappi pannakse jahtuma saunajoogid ja kus suvisel ajal istuvad punetavate keredega saunatajad leilisessioonide vahel pinkidel maja ees.