Copy

Usun, et nii mõnelgi meist on ette tulnud olukord, kus mõtled oma peas üht, aga teed hoopis teist. Ja ma ei mõtle pelgalt hajameelsusest prillid ninal toa keskmes seismist ja imestamist, et kuhu pagan ma need prillid jälle panin. Pigem mõtlen ma seda, et olles liialt oma mõtteis kinni, ei märka sa seda, et taustal oma nina sinu rõõmsatesse tegemistesse toppida üritavad muremõtted lipsavadki sisse. Ja seda ilma kindlat vormi omamata – nad lihtsalt ajavad su mõtted lühisesse ja sa avastad üks hetk, et oled ennast mitmesse kohta korraga lubanud ja hingemattev paanika on nüüd lämmatamas sinu sisemise mina viimaseid riismeid. Kuidas see küll juhtuda sai?!

Ma ei ole asjatundja. Mul puudub vähimgi teadmine sellest, kuidas inimese mõttemaailm tegelikult töötab. Ma ei ole lugenud juhtivaid uurimusi ega isegi juhtivaid lennujaamakioski populaarteadlasi. Jah, ma kunagi tegin eksamit psühholoogia alustes – aga sellest on möödas rohkem kui kakskümmend aastat ja ma ei olnud just maailma kõige agaram õppija. Kuigi tänase päevani leian ma ennast ikka ja jälle professor Bachmanni loenguid meeldiva vaimuvalgusega meenutamas.

Igatahes! Mul on oletus selle kohta, miks see – muremõtete salasahinad – nii juhtub. Ei pretendeeri sellega ei preemiale ega ka medalile. Lihtsalt tundus nagu miski, mille tahaks hingelt ära saada. Et ta saaks laia maailma avastama minna ja mina ühe koormava mõtelungi võrra vabamaks. Sest kui psühholoogia alustes räägiti meile muu hulgas inimese tajust ja närvisüsteemist, siis teadustöö alustes nõudis professor Vooglaid (riigikoguliikme isa, kes toona oli ise riigikogus), et me talle esimesel nõudmisel «salamärki» näitaksime.

Kommentaarid
Copy