/nginx/o/2024/12/25/16563339t1h915f.jpg)
Füsioterapeudi ameti mõneks ajaks maha jätnud ning ränduri seljakoti selga visanud eestlanna Kärt Krautman on oma ümbermaailmareisil jõudnud New Yorki – betoondžunglisse, linna, mida on popkultuuri ajaloos vast kõige rohkem romantiseeritud. Siin, tuledesäras tänavatel, kus elu pulbitseb 24/7, on tema seiklus aina suuremaid tuure kogumas, nagu üks kollane takso, mis üritab veel enne tipptundi suurlinna tänavate rägastikust läbi pressida.
Maandun New Yorki 21. novembri õhtul kell 20.00. Õues on vihmane ja külm, umbes 10 kraadi, mis on minu kuus kuud väldanud reisi senine rekord. Viimati oli mul vist nii külm juuni alguses Põhja-Rootsis võrkkiiges magades. Minu plaan aasta aega päikest jälitada on võtnud väikse tagasilöögi, kuid New York tundus olevat seda väärt. Kõige soojem riideese minu pagasis on Prantsusmaal omastatud sõbranna pusa ja Eestist kaasa võetud kilest vihmajope. Kõik. Seon Maroko peasalli kõvasti ümber kaela, tõmban sokid kõrgele ja olen valmis hilissügisesele New Yorgile vastu astuma. Ees seisab vaid üks takistus – piirikontroll. Kuna Euroopas ei tahetud mind ilma tagasisõidupiletita lennuki peale lasta, olen nüüd mures, et äkki leiavad nad ka siin põhjuse, miks mind mitte riiki sisse lasta. Parem oleks, et nad ei küsi, kui palju mul raha kaasas on, sest ka parima tahtmise juures ei suuda ma selgitada, kuidas kavatsen 90 euroga jaanuarini vastu pidada – siis väljub minu viimases hädas ostetud lend Miamist Tokyosse.
/nginx/o/2025/02/18/16666104t1ha279.jpg)
