Saada vihje

HEA ELU TEEJUHT Kuidas me hoiame püha?

Kõigele vaatamata on põhjust uhke olla selle üle, et Pika Hermanni torni kerkib sinimustvalge lipp.
Kõigele vaatamata on põhjust uhke olla selle üle, et Pika Hermanni torni kerkib sinimustvalge lipp. Foto: Eero Vabamägi
Copy

Lugeja kirjutab: «Mul on segased tunded Eesti riigi suhtes. Olen olnud patrioot, pean väga oluliseks vabadust ja kõike, mis meil on, aga aina enam tunnen pettumust. Tunnen, et see riik pole enam see, et poliitikud on kaugenenud, saavad head palka, tõstavad makse ega saa aru, kui raske tavalisel inimesel on, tunnen, et me elaks nagu kahes erinevas Eestis. Ma tahan Eestit armastada, ma ei taha olla pettunud ja solvunud, aga midagi pole teha, need tunded on aina teravamad.»

Mu esimene soovitus murelikule lugejale oleks: loe Nora Maria Londoni võidukat esseed «Kuidas me tapsime püha», ka tema valutab südant Eesti järgmise 100 aasta pärast. Isegi tehisaru on sinuga sama meelt, muretseb ja kurvastab nagu päris eestlane.

Teiseks. Küsimus on selles, kuidas armastada kedagi/midagi, kui oled pettunud ja solvunud, võibolla isegi kaotanud lootuse parematele aegadele. Vahet pole, kas jutt on kooselust või kodumaast. Neil päevil tähistame Eesti riigi 107. sünnipäeva. Välismaalastele mõeldud Eesti komberuumi tutvustuses öeldakse, et 24. veebruari veedavad eestlased «sageli kodus pereringis traditsioonilisi toite süües. Paljude eestlaste seas on levinud ka iga-aastase paraadi ja presidendi vastuvõtu jälgimine telerist.» Ilmub rohkesti vabariiki ülistavaid ja optimistlikke kõnesid ja teist sama palju nende tekstide analüüse: kas on veel lootust või pigem liigume kursil P.

Teised ajakirjad

Tagasi üles