Matkareis Tšiilisse sai mõttelise alguse 1990ndatel ilmunud pisikesest muinasjuturaamatust «Maputše, kes ronis vulkaanile». Tšiili põliselanike lood on üsna absurdsed, pole seal häid ega halbu, õnnelikke ega õnnetuid, sündmused sünnivad, aga ei too kaasa loogilisi järelmeid, lood algavad eikusagilt ja lõpevad juhuslikul ajahetkel, mis pole kuidagi tähenduslik.
Maputšed elavad Tšiili keskosas ning moodustavad suurima põlisrahvaste grupi riigis. Meie matkareis viis meid ronima vulkaanidele, mis piiravad Atacama kõrbe, külla ühele väiksele põlisrahvale – atacameño’dele ehk Atacama rahvastele. Atacameño’d on seda eluks vaevu sobivat piirkonda asustanud vähemalt 1500 aastat. Peruu poolt lõunasse laienev Inka impeerium vallutas Atacama alles 15. sajandil, juba sajand hiljem läks maa aga hispaanlaste kontrolli alla. Atacama vabadusvõitleja Tomás Paniri eestvedamisel saavutati 18. sajandil mõneks ajaks sõltumatus, 1883. aastal ühendati atacameño’de maa Tšiiliga.
/nginx/o/2025/03/07/16701864t1hb363.jpg)
/nginx/o/2025/03/07/16701872t1hb1e3.jpg)
