:format(webp)/nginx/o/2021/11/03/14180313t1hc114.jpg)
Unusta moodsad ilunipid ja nutikad sanitaarlahendused – vanasti käis elu palju… loovamalt! Kui tänapäeval ajavad inimesed naabreid marru valju muusika või parkimiskohtadega, siis keskajal tekitasid vihaseid vaidlusi hoopis WC-d, täpsemalt see, kuhu nende sisu voolas. Ilunormid olid samuti omamoodi – lopsakas rind tuli kinni suruda, hambaid nühkida kivipuruga ja juuksed võisid sattuda oksjonile. Ja kui arvad, et tualettpaber on inimõigus, siis tea, et meremehed eelistasid hoopis köit, mille ookeanilained puhtaks loputasid.
Tänu teadusele mõistame tänapäeval paljude hügieenitavade ja kosmeetiliste protseduuride eeliseid ja puudusi. Kuid ka möödunud sajandite naised soovisid olla terved ja ilusad. Nende eesmärkide saavutamiseks kasutati aga tihti üllatavaid ja vahel lausa kummalisi vahendeid.
Naabrid kiskusid WC-de pärast
Levinud arvamuse järgi olid keskajal tänavad äärmiselt räpased, sest inimesed õiendasid oma hädasid, kuhu juhtus. Tegelikult nõudsid seadused, et linlased kasutaksid kas avalikke käimlaid või omaenda isiklikke. Rikkujaid võidi karmilt noomida.
Kempsud asusid sageli majade teisel või kolmandal korrusel ning olid ühendatud drenaažitoruga, mis suunas väljaheited konteinerisse. Mõned kavalad majaomanikud püüdsid aga raha säästa ja tulemuseks oli, et kogu mustus voolas hoovi ja kogunes naabermajade seintele. Teised jällegi tühjendasid oma konteinerid nii harva, et need ajasid üle ääre. See kõik tekitas elanike vahel suuri pingeid. Seetõttu kehtestati Londonis 13. sajandil seadused, mis reguleerisid tualettide ja konteinerite asukohta.
Vaestes linnaosades ehitati sageli kortermaju, kus kemmerguid polnudki. Sealsed elanikud said kasutada avalikke tualette, mis asusid enamasti jõe kaldal või sildadel, et väljaheide vooluga minema läheks. Osa neist käimlatest olid tasuta, teisi pidasid ettevõtjad, kes küsisid väikest tasu. Londoni suurim avalik tualett ehitati 1420. aastatel ja mahutas korraga 128 inimest – 64 kohta meestele ja 64 kohta naistele.
Daamid panid rinnad peitu
Keskaeg ei soosinud lopsakat rinda. Aadlidaamid usaldasid laste kasvatamise lapsehoidjatele, mistõttu täidlased vormid olid labased. Rindade kahandamiseks mässisid naised tugevalt rätiku endale ümber või kandsid aluspesu, mis meenutas tänapäevaseid rinnahoidjaid.
Alussärgi külge õmmeldi kaks kotti, mille suurust sai rihmadega reguleerida. Daamid pistsid hommikuti rinnad kottidesse ja tõmbasid rihmad pingule. Mida suurem oli büst, seda tihedamalt kotid kokku tõmmati. Mõned naised aga hoopis tõstsid oma rindu selle rõivaeseme abil, kuid seda peeti ülimalt sündsusetuseks.
Renessansiaegse iluideaali järgi pidid naise rinnad olema väikesed ja ümarad kui õunad. Kui loodus polnud seda ilu kinkinud, soovitati rindadele hõõruda jahvatatud ravimtaimedest ja veest pastat ning seejärel need äädikasse kastetud riidega kolmeks päevaks kinni siduda. Hiljem levisid korsetid, mis vabastasid naised sellistest kodustest iluprotseduuridest. Korsettidega olid küll muidugi teised hädad, näiteks hingamisraskused.
Hambaid raviti nii agaralt, et neist ei jäänud midagi alles
16. sajandi lõpus muutus suhkur Euroopas taskukohasemaks ning selle tagajärjel muutusid hambamured laialdaseks. Tol ajal ei osanud arstid aga suhkrut lagunevate hammastega seostada – vastupidi, mõnikord kasutati seda isegi ravimina.
Üks populaarsemaid hambapuhastusvahendeid oli segu kivipurust, puuvaigust, tuhksuhkrust ja roosiveest. See mört küll värskendas hetkeks hingeõhku, kuid vaesed hambad! Nendega võisid inimesed peagi hüvasti jätta. Need, kes soovisid valgemat naeratust, hõõrusid hambaid enamasti kas pärli- või kristallipuruga. See eemaldas küll hambakatu, kuid hävitas samal ajal ka emaili.
17. sajandil võeti hambavalgenduseks kasutusele metallviilid. Kuigi need muutsid hambad ajutiselt säravamaks, lõhkusid need ka hambaemaili ja lõpuks jäid patsiendid üldse tühja suuga.
Juuksed olid 19. sajandil suur äri
19. sajandil oli pikkade ja lopsakate juuste järele tohutu nõudlus, sest parukad olid kõrges hinnas. Kaupmehed reisisid mööda külasid, otsides pikkade patsidega neide. Tüdrukutel polnud üldiselt selle vastu midagi, sest juuste eest maksti korralikku hinda. Mõnes linnas kujunes sellest isegi avalik meelelahutus – peeti oksjoneid, kus tüdrukud kutsuti lavale ning kõrgeima hinna pakkuja sai juuksed omale.
Mõned linnavõimud keelasid avalikud juukselõikuspeod, lubades kaubelda vaid turgudel spetsiaalsetes kioskites. Kaupmehed jätsid tüdrukutele ka ettemaksu, et naasta kolme-nelja aasta pärast uue juuksepartii järele.
Tualettpaberi asemel kasutati maisitõlvikuid ja köit
Kuni 19. sajandi teise pooleni ei olnud tualettpaber laialdaselt levinud, lisaks pidasid paljud selle ostmist raha raiskamiseks. Selle asemel kasutati looduslikke alternatiive, näiteks maisitõlvikuid, mida peeti oma kuju ja tekstuuri tõttu suurepäraseks valikuks.
Meremehed pühkisid end laeva külge seotud pehme kulunud köiega, mille pärast kasutamist ookeanilained puhtaks tegid. Laevakemmergud olid aga üsna ohtlikud – kõrged lained võisid hädaleja üle parda uhtuda, nii et paljud merekarud eelistasid omi asju ajada kuhugi nurka. Nii aga ei tohtinud teha ja seetõttu oli laeval kaasas spetsiaalne inspektor, kelle ülesanne oli rikkujad kinni nabida.
Kodutehtud tampoonid 18. sajandil
Enne kaasaegse meditsiini arengut ei mõistetud naiste menstruatsiooni põhjuseid eriti hästi. Paljud teadlased arvasid, et kõik söödud toit laguneb inimkehas neljaks põhivedelikuks. Mehed suutsid vedelikud omastada, kuid naised pidid osast vabanema, mis viiski menstruatsioonini.
Samuti usuti, et päevade ajal ei tohiks naised peeglisse vaadata, sest see võib puruneda, ega kõndida murul, sest taimed närbuksid.
Kuid naised pidid ikkagi majast lahkuma. Piinlikkuse vältimiseks valmistasid nad 18. sajandil ise tampoone. Tampoon koosnes väikese sõrme suurusest puupulgakesest, mille ümber mähiti linased lapid ja õmmeldi kokku. Tampooni küljes oli pikk nöör, mille mõned naised sidusid igaks juhuks jala külge. Need tooted olid ühekordselt kasutatavad.
Samuti olid kasutusel väikesed kotikesed, kuhu pandi vatti või svammi. Need olid korduvkasutatavad: kott tuli läbi keeta ja uus sisu sisse panna.
Arstid soovitasid meestel habet kasvatada
19. sajandi teisel poolel olid suurlinnades enamikus majades kasutusel söeahjud. Arstid olid mures oma patsientide tervise pärast ja soovitasid meestel kasvatada paksu ja lopsaka habeme. Arvati, et habe ei lase kahjulikul suitsul ja patogeensetel bakteritel kehasse tungida.
Teised teadlased uskusid, et habe lõdvestab kurku, mis omakorda leevendab valu pärast avalikku esinemist. Paraku on kaasaegne meditsiin need väited ümber lükanud.
Victoria ajastul oli mitu huvitavat leiutist, mille eesmärk oli parandada meeste ja naiste tervist – küll edutult. Näiteks 19. sajandi alguses oli üks levinumaid ja ohtlikumaid haigusi koolera. Arstid ei teadnud, kuidas seda ravida, kuid usuti, et alajahtumus soodustab haigust. Nii loodi spetsiaalne kooleravöö, mis pidi kõhu soojas hoidma.
Daamid said oma rindu suuremaks puhuda
1870. aastatel oli moes saleda talje ja täidlase rinnaga naisefiguur. Selle efekti jaoks pidid naised korsetti pingutama, mis oli äärmiselt ebamugav. Kodust korsetti kandmata aga lahkuda ei saanud, sest siis oleks daami hea nimi rikutud. Nii õmmeldi korseti külge kaks kummikotti, milles küljes oli toru. Kui naine seda kandis, sai ta vajadusel rindu suuremaks puhuda korseti pingutamise asemel.
Juuksehooldus tähendas putukate välja kammimist
Enne 18. sajandit tähendas juuksehooldus kammimist, sirgendamist ja kiilaste laikude peitmist. Juukseid ei kammitud üksnes pusade pärast, vaid ka et mustus ja parasiidid välja rehitseda. Kammilt, mis on tehtud 1700–1550 eKr, leiti graveeritud soov: «Et see roogiks teie habemest ja juustest täid välja.»
Keskajal kasutati samu instrumente ja inimesed puistasid pähe lõhnapulbreid, et juuksed hästi lõhnaksid. Daamid kandsid alati peakatteid, kuna need imasid endasse rasu ja kaitsesid tolmu eest.
Kes soovisid vohavamat lakka, kandsid juustele segu kõrbenud odraleivast, soolast ja karurasvast. Kuldsete juuste saamiseks tuli segada kokku tükeldatud kapsas ning pukspuu või elevandiluupulber.
Aasias leiutatud šampoon sai Euroopas populaarseks alles 18. sajandil ning alguses tähendas see sõna massaaži. Üks rändur otsustas proovida «šampoonimist», mille käigus masseeriti põhjalikult tema keha, pead ja puhastati kõrvad. Vaene mees oli tundnud end kui piinapingis.
Kodused kosmeetikaretseptid
Alates 12. sajandist sai raamat «Trotula» daamide seas väga populaarseks. Raamatus oli kirjas igasuguseid meditsiini- ja kosmeetikaretsepte, millest paljud tunduvad tänapäeval ülimalt kahtlased.
Keskajal usuti, et paksud ja tumedad kehakarvad on märgiks, et kehas on midagi viltu, nii püüdsid mõned naised neist vabaneda. Tõhus vahend selleks oli segu arseenist ja lubjast, kuid ülioluline oli see õigel ajal maha pesta, muidu võis see kõvasti tervisele hakata. Hilisem retsept soovitas valmistada segu searasvast, sinepist ja kadakast.
18. sajandil valmistasid daamid samuti ise kosmeetikat. Näiteks kortsude vastu aitas mask valge liilia juurte mahlast, meest ja vahast, mis kanti näole ja jäeti ööks peale. Vistrikest vabanemiseks valmistati keedetud metssea põskedest, õuntest ja vasikalihast spetsiaalne segu.
Kaanid surid peaaegu välja
Kaane kasutati raviks Vana-Egiptuses, Kreekas ja Roomas, kuid 19. sajandil oli nõudlus nende järele suisa rekordiline. Üks prantsuse arst kinnitas, et kaanid suudavad ravida kõiki haigusi. Selle tulemusel kasutas üksainus haigla aastatel 1830–1836 rohkem kui kaht miljonit kaani.
Kaanide üle ookeani transportimiseks loodi spetsiaalsed konteinerid. Apteekrid panid oma asutustes välja uhked vaasid kaanidega ja daamid tikkisid neid oma õhtukleitidele. Selle hulluse tõttu kadusid kaanid Euroopas 19. sajandi lõpuks peaaegu täielikult ning paljud valitsused olid sunnitud kehtestama piiranguid nende püüdmiseks.
Allikad: Bright Side, Mental Floss, NewCastle
