Copy

Sattusin hiljuti lugema pikemat teksti Eesti Vabariigi kaitsevõime, suurenevate kaitsekulutuste ja kaitseväelaste ning kaitseväe juhataja soovituste kohta. Tekst ilmus ülimalt respekteeritud allikas - Eesti Rahvusringhäälingus. Tegu oli omamoodi assortiiga kirjatüki ilmumisele eelnenud nädala jooksul meediast läbi käinud arvamustest ja kommentaaridest selle kohta, kuhu ja kuidas kaitsekulutusteks raha panna.

Teiste seas viitas artikkel ka ühele kõrgele mereväe ohvitserile, kellele omistati vigurväntlikku vihjet, et tuleviku merevägi pole enam niivõrd musklis meremeeste rida – sinna see lootus heas ja väärikas vormis mehi näha mul läkski. Tulevikus on mereväele vaja palju rohkem paksude prilliklaasidega poisse ja tüdrukuid – hea, et see sooline võrdsuski mängu tuli – kes tunde kuvari ees istuvad ja maatriksit reaalsusesse manavad. Teisisõnu – ees on ootamas meid nohkarite vägi!

Enne kui keegi jälle räuskama hakkab, et mingi Popov siin ei mölise, kuidas põlised eestlased oma riiki kaitsevad – sinusuguse sibulasmuuti saadame esimese vaguniga Narva poole raisk! Jah, ma olen seda oma elus juba nii palju kuulnud, et nüüdseks neli aastakümmet sünnist mööda saadetud ajaga on muutunud päris keeruliseks leida uusi ja sisukaid argumente, miks ma siis ikkagi olen see kuradi sibul, russ, poluvernikust pärdik ja muud kenad hellitussõnad sinna juurde. Teisisõnu on materjal asunud ennast labaselt kordama.

Kommentaarid (1)
Copy