Copy

1931. aasta varasügiseks oli Soome rahu rikutud. Surnuaiad ei olnud enam puhke-, vaid kuriteopaigad. Kui Helsingi Tattarisuo allikast hakati ükshaaval leidma inimese jäsemeid – jalgu, käsi, peanahku –, hakkas kohalike seas levima hirm. Aga mitte lihtsalt hirm mõrva, vaid millegi... teistsuguse. Eesti ajalehtede lühiuudised pealkirjadega «7 kätt ja 9 jalga allikas» ei andnud veel aimu, et see juhtum kasvab millekski, mida hakatakse aastaid hiljem kutsuma Soome surnupurustajate protsessiks. Aga kui Malmi surnuaial hakati avama kirste ja avastati, et osa laipu on jäänud ilma oma pea, jalgade või käeta, muutus vaikne Tattarisuo üleöö neetud paigaks.

18. septembril 1931 leidsid autojuht Väino Toivonen ja tööline Helsingi linnaosast Malmist Tattarisuo allikast, kuhu nad olid läinud joogivee järele, inimese pöidla, mis oli otsast ära raiutud. Silma jäi ka raiutud inimese pea. Asjast anti teada politseile, kes tõi veest välja seitse otsast löödud inimese kätt, üheksa jalga ja ühe naisterahva peast lõigatud juuksed. Ühe käe nimetissõrme küljes rippus nööri otsa kinnitatud sõrmus. Tähelepanuväärne oli see, et 14-aastane õpilane Leo Lövman avastas juba 1930. aasta augustis Tattarisuo allikast naise äralõigatud käe. Kuigi politsei alustas uurimist, ei jõutud toona konkreetsete tulemusteni. Kuigi rahvas hakkas kahtlustama hirmsat roimade seeriat, siis avaldas politsei arvamust, et tegemist on mõne vaimuhaige kummalise talitusega.

Oktoobri alguses aga jõudsid Eesti ajakirjandusse teated järgmistest jubedatest leidudest. Politsei oli oma uurimisega jõudnud Malmi kalmistuni, mis asus Tattarisuo allikast mitte väga kaugel. Et asjas selgust saada, otsustati avada kõik surnuaia kirstud. Ühel päeval avati 40 puusärki, millest 14s leiti puuduolevaid ihuliikmeid. Viiel laibal puudusid pead, teistel parem käsi ja vasak jalg, paljudel isegi mõlemad käed ja jalad. Arusaadavalt vahistati kiirelt ka surnuaiavaht Saarenheimo, keda laibarüvetamistes kahtlustama hakati.

Kommentaarid (2)
Copy