NÄDALA REIS ⟩ Muretuse pelgupaik ehk «Bula! Bula! Bula!»

Nadi läheduses paiknev Sailors Beach on pigem tumekollase kui valge liivaga. Kuid meri oli siingi soe nagu supp. Foto: Krister Kivi

Krister Kiviajakirjanik

28. märts 2025, 19:00

Uuendatud 30. märts 2025, 22:17

Fidži on Eestist võttes maakera kuklapoolel. Vaikse ookeani arhipelaagi avastamiseks on mitmeid teisigi häid põhjuseid.

Üks kõige romantilisemaid eesti keeles Fidži saarte kohta ilmunud kirjeldusi pärineb ilmselt John Caldwelli raamatust «Hulljulge reis». Selles autobiograafilises teoses võtab autor Teise maailmasõja järgsetel aastatel ette pika purjekareisi üle Vaikse ookeani, et jõuda Ameerikast Austraalias oleva naise manu. Pärast kõige erinevamaid kannatusi roomab enam kui poolsurnud meresõitja üle korallrahude maale Fidžil, kus Lomaloma küla heatahtlikud pärismaalased ta maitsvate puuviljade, merivähkide ning uga vule nimeliste hiiglaslike kookosekrabide magusa lihaga tagasi elule turgutavad.

Nüüd, peaaegu sajand hiljem, on Fidžile minek lennukite abil muudetud märksa lihtsamaks. Tõsi, teekond on ikkagi hirmus pikk: lihtsaim on lennata esmalt Jaapanisse, Singapuri, Hong Kongi või Californiasse, kuid sealt – ja kõik need on Eestist võttes juba väga kauged kohad – jääb Fidži ikkagi veel umbes kümnetunnise lennureisi kaugusele.